Mõtteis

Täna ei olnud mul üldsegi plaanis midagi siia kirjutada, kuid kui päeval Kariniga(tädiga) rääkisin, siis ta ütles mulle, et kirjuta oma tunnetest või mõtetest, mis mind hetkel valdavad. Istusin pikalt toas ja ei suutnud mõelda millelegi muule kui kuidas tööd leida. Kirjutasin hulganisti kontakte ja aadresse välja, mida plaanin homme ka läbi käia. Taipasin  et toas on palav ja suhteliselt raske midagi teha, kuigi meil on kogu aeg uks lahti, et õhk käiks ringi ning seetõttu tekkis mul tahtmine minna toast välja. Astusin toast välja ja istusin maha( meil on siin nö  üks pikk rõdu, mis teeb majale ringi pealea, ei oskagi seda muud moodi nimetada). Siin istudes tundsin kuidas tuul puhub mu juukseid ja puulehed kohisevad ja siit maalt hakkas mul mõte jooksma, ma oleks nagu energiasüsti saanud. Õues on nii rahulik ja ma tean, miks mulle seal nii väga meeldib, siin ei ole susisevaid sääske kõrva all ega ka muid tüütuid putukaid, seega ei seganud õues mind miski. Isegi mitte pidev kiirabi ja politsei auto sireen, mis on siin tihedamini kuulda kui midagi muud. Õues on hetkel üpriski pime ja ainus mis valgus annab on tuli, mis kumab mu toast kui ka paremalt poolt. Kuulen kuidas autod sõidavad ringi ja inimesed vahepeal kisavad, küllap siis on õhtu kätte jõudnud. Kell on 22.16 ja mul ei ole und, kuigi siin läheb üpriski vara pimedaks. Tunnen, et korraks on jälle mu mõte katkenud, küllap sellepärast, et Urmasel on Eesti aja järgi juba sünnipäev ja mu sugulane Maša palus, et ma teda õnnitleks. Kuid ma tean, et siin istudes ja tuulekohinat kuulates taastub mu mõte ja ma suudan edasi jagada oma tundeid kui ka mõtteid. Tuul käib minu juustest läbi ja justkui sosistab mulle kõrva midagi, millest ma veel ei saa aru. Tunnen hetkel nagu ma loeks ühte tavalist ajaviiteromaani, kus kirjeldatakse ümbritsevat kui ka räägitakse oma tunnetest ning just nüüd on mul tahe midagi teha ja end tõestada. Vahel on mul tunne, et ma ei saagi selle kõige hakkama. Asjalood tunduvad raskemad kui arvasin ja seetõttu on mul vahel magama minnes raske uinuda, kuna mõtlen, kuidas ma töö saaks ja kust ma selle saaks, mida ma tegema peaks jnejnejne...Küllap olen juba terve põranda puhtaks pühkinud siin istudes, kuid siiski millegipärast ei taha ma siit tuppa minna. Tunnen end siin istudes hästi, mul oleks nagu pinge langenud õlult ja vaikne ümbruskond muudab meele heaks. Kohati on lausa tunne, et meri oleks justkui siin samas üle tänava, kuna tuulekohin on võrdlemisi tugev ja puulehed samuti lendlevad ja liiguvad tuulega kaasa. Hetkel on mul tunne, et tahaks seda mangot sealt puu otsast, mis kasvab meil maja ees, kuid ma ei hakka hetkel siit kuskile minema. Oma soove kui ka kiresid tuleb hoida vaos. Vaatan ringi ja mulle tundub nagu ma hõljuks pilvedel, mis tähendab, et ma polegi kahe jalaga maa peal. Tunnen, et minus on valdamas väike kurbus, kuna olen niivõrd kaua ära oma kallitest, mis teeb ju meele härdaks, kuid samas ma tean, et varsti ma olen ju nende juures tagasi.

Esimestel päevadel tahtis lausa pisar silma tulla Kaarliga rääkides või tegelikult mõni pisar isegi tuli silma. Algus tundus niivõrd kurb, et vahepeal oli tahe minna kuskile peitu ja olla seal mõni päev. Kuid teadsin, et enda peitmine ei muuda miskit. Nagu mu emale meeldib öelda: "Tuleb tegutseda, niisama ei tule miski!" Ja just seda ma kavatsengi homme teha, tõestan end ja näitan end nii heast küljest kui vähegi suudan. Ma tean, et ma pole rumal ega oskamatu, kõigest veidi kohmetu ja tagasihoidklik.Tean, et võin ükskõik millega hakkama saada vajan vaid head tuge ja julgustavaid sõnu. Hetkel on küll tunne, et läheks jalutaks üksi kuskil tänavatel ja mõtiskleks, kuid miski hoiab mind kinni ja küllap see on väike hirm üksi ringi hulkuda. 

Vahel mulle tundub, et see kõik ei ole üldsegi nii nagu soovin, et miski on täiesti vale. Tean, et ma ei kahetse oma otsust siia tulla, kuid miski on justkui väär ja ma ise ei ole veel selles selgusele jõudnud. Tean, et siit tagasi tulles on mul palju mõtteid, mida oma eluga edasi peale hakata. Kuid hetkel olen ma nagu üks lootusetu loomake, kes ei leia oma peremeest ega ka kodu. Kohalike heldus on mind palju imestama pannud, kuid kas ma tahaks sellepärast siin ka elada? Arvan, et mitte kuid ei ole ka selles päris kindel. Mu tunded kui ka mõtted on niivõrd segased, et ma ei oskagi enam vahet teha mõtetel ega tunnetel, kuid ühes olen ma kindel, et              "Ma Armastan sind Kaarel Saar Igavesti". Tänu temale olen ma tugev ja just tema on mu Päike, kes mulle naeratuse näole toob ja seda ka hoiab seal oma imearmsate komplimentidega, tänan sind kullake, et sa mul olemas oled.

Lisaks talle on mul ka imeline ema ja tädi kui ka vanavanemad, kes hoiavad mulle pöialt ja jagavad julgustavaid sõnu. Ilma nendeta oleks mul siin vist vägagi raske. Olen lihtsalt niivõrd uhke, et mu ümber on nii palju häid inimesi, ilma kelleta ma poleks keegi. TÄNAN TEID VÄGA JA TE OLETE MULLE KALLID! 

Vahel ajavad mind mu tädi öeldud sõnad ikka nii naerma. Ta ütles, et" Täna olen noor, aga homme mitte" Kuid minu silmis on inimesed igavesti noored, isegi kui nad seda välimuselt ei pruugi olla, siis hingelt on nad seda alati. Kõik need vahvad ütlused toovad mulle otsekohe naeratuse näole ja see on seda väärt.  

Mu silme eest jooksevad läbi igasugu asjad, kuid ma ei suuda vajutada STOP ja keskenduda ühele, võimalik, et segadus on mul tekkinud tänu väiksele stressile ja pingele, kuid tean et varsti on kõik hästi ja ma suudan ka keskenduda kõigele. 

Lisaks kõigile sooviks ka tänada oma häid sõpru, kes Eestis jälgivad mu blogi aegajalt ning kirjutavad mulle, see on küll väga meeldiv.

Hetkel räägib mulle mu tädi mu lapsepõlvest ja ta meenutab aegu, mil ma olin pisike  ja tema umbes minuvanune. Tema jaoks tundub see nagu see oli eile, küll ikka aeg lendab midagi ei saa parata. Kuid üht ma soovin, et kõik läheks võimalikult hästi nii mul kui ka kõigil, kes mind ümbritsevad. Ma vajan hetkel õnnejoovastust, et särada ja maapinnale vajuda. Tänu tänasele mõtlesime on mul tekkinud tunne, et ma polegi nii hea laps olnud oma perele, kuna olen oma tujusid näidanud(seda küll võrdlemisi vähesel määral), vahel olnud liiga enesekeskne ja mõelnud pigem endale kui teiste abistamisele ja ma isegi ei oska öelda, mis on minus selle kõik tekitanud, kuid tean, et ma olen sisimas üdini hea inimene ja soovin teistele vaid head, isegi siis kui võin midagi veidi halvasti öelda.

Ma olen täna vist täiesti kõrgel taevas pilvedel hõljumas, et ei märka kuidas aeg lendab ning ei suuda süveneda ei ühtegi uudisesse ega ka juttu, mida lugenud olen. Paistab, et kell tiksub ja minu kahjuks, mis tähendab, et peaks varsti oma pea padjale seadma ja püüdma uinuda. Ehk on see täna kergem kui olen veidi oma mõtteid ja tundeid siin väljendanud, kuid samas ka ei tea kas ikka on. Teadmatus kisub mind kaasa ja ma ei tea kuhu ta tahab mind viia, kuid loodetavasti toob ta mu maapinnale tagasi ja laseb mu edul alata. 

Tänan!