Üleöö sai läbi drastiliste muudatuste Paradise Flavors'ist Coldstone Creamery. Pidime siis kenasti kõik kella 13.00 Coldstone'i minema, et vaadata, mis seal toimub ja õppida meie uut kassat, mis oli eelmisest kõvasti erinev. Lisa ja Valerie rääkisid meile tähtsamad asjad ära ja tutvustas üleüldist Coldstone'i tegevust. Pidime siis kõik asjad valmis seadma. Clock in'isime ja siis hakkasime sättima kõike paika, et avada kohvikut. Plaani järgi pidime kohviku avama, kell 15.00, aga kahjuks ei õnnestunud see, kuna jäätised ei olnud veel kohal. Seega venis avamine pikemaks. Avasime kuskil 15 minutit enne 5-te. Enne seda püüdsid paljud inimesed sisse murda, aga asjata. Jäätiseid on vähem nagu enne juba mainisin. 19 erinevat jäätist on ja enamus on suurtes pannides.
Lõpuks said asjad aetud ja kohvik saigi avatud. Kohvikus on vaid 3 lauda ja 6 tooli, seega on istumisruumi tohutul hulgal kärbitud. Kogu kohvik on punaseid värve täis ja kassaaparaadid on vist kiviajast. Kõik räägivad, et see kassa on palju lihtsam jne, aga mina küll nendega ei nõustu. See kassa ei ole enam puutetundlik, mis meil eelmine oli. Too oli ikka poole lihtsam, see siin on mingi jama. See kassa on nuppudega ja mingi ülivärviline ja keeruline. Aga noh, kuna paremat pole, siis tuleb sellega harjuda. Iga kord kui lööme läbi kliendi tellimuse peame sisetama oma kassanumbri ja alles siis saame tellimuse sisestada. Kohutav süsteem.
Meil oli esimesel päeval miljon jama selle kassaga, et ta ei last midagi sisestada või hoopis läks miskit valesti või me ei leidnud midagi kohe üle. Seega tundus teine kassa ikka palju parem ja kaasaaegsem, aga Coldstone'il on omad nipid ja asjad, mida nad järgivad olles frantsiis. Seega olin ma esmaspäev üpriski masendunud, kuna miski ei tundunud enam sama olevat. Ei olnud Dylanit, kes oma nalju teeks ja klientidele sära näole tooks. Polnud ka Kristit, kes vaataks sulle lampi otsa ja ütleks midagi ja siis ütles oihh nalja tegin. Samas oli Kristi see, kes meile ka särtsu tööle tõi. Minu arust oli ta küll hea ülemus. Ei mõista, miks mõni temast halvasti räägib siin viimasel ajal. Kõik need värvid ja see suhtumine tundub olevat sootuks teine. Ma ütleks, et need t-särgid, põll ja müts, mille saime on veidi kahtlased. Tegelt t-särk meeldib mulle, see on mugav, aga põllel pole taskuid ja see on kulunud. Mütsike teeb lihtsalt meid veidi naljakaks, aga see on arusaadav, et see on sanitaarsetel põhjustel vajalik. Ostsin endale ka sobivad jalanõud ja ka püksid tööl käimiseks. Püksid teevad mind saledamaks, mis on muidugi hea.
Tööl enamasti täitsin jäätiseid, pesin nõusid, kaunistasin vahvleid ja passisin tühja. Mul ei olnud erilist tuju kliente teenindada, kuigi ma teenindasin mõnda, aga siiski. See polnud mul just sooviks tol hetkel. Kuna alles esmaspäeval teadvustasin endale, et asjalood on muutunud ja enam pole miski enam endine. Lõpuks jõudis tööpäev lõpu poole. Shanny muudkui uuris, kas me oskame seda, teist ja kolmandat ja ütlesin talle, et oskame küll, et ega me saamatud pole. Kuigi uusi jäätiseid teha on veidi raske, kuna kõik ei jää meelde. Meil polnud algul jäätiste nimesid ka ja siis me läksime segadusse kogu aeg, et mis kus on. Kuna väga raske on vahet teha valgetel jäätistel. Kui nagu näha, saame hakkama. Asi pole lootusetu. Kuigi seal on palju asju, mida me pole ealeski teinud ja seega peame hakkama õppima. Igasugu maiustused.
Tööpäeva lõpus võtsin tegin endale suure jäätise-kirsi ja vanilli oma. Kuna siin on suurused teised, siis on nende nimeks Like it, Love it, Gotta have it. Ma võtsin selle Gotta have it ja sõin seda üpriski kaua koju minnes. Nüüd pean vist kogu aeg üksi koju minema, aga saan ju hakkama sellega. Algse plaani järgi pidime töötama vaid kolm päeva.
2.päev-TEISIPÄEV:
Teisipäev oli siis nüüd selle nädala esimene vaba päev ja ma nautisin seda, kuni momendini, mil Brit sõnumi saatis ja ütles, et meil on graafik muutunud :/ Nimelt oli meil plaanis suure kambaga minna kinno vaatama Magic Mike'i ja me tahtsime seda teha kolmapäev, kuna siis olid paljud vabad, aga vaata aga vaata. Lisa muutis meie graafikut, kuna andis meile tööpäevi juurde. Nüüd töötan 5päeva nädalas. Hea tegelt. Mõtlesin terve päev, et teen nüüd selle postkaardi asja kenasti ära ja saadan nad teele, aga kuna Urmas oli tööl, siis ootasin ta igaks juhuks ära, et poleks hiljem jama, et ta ei saa sisse jne. Senimaani koristasin ja seadsin asju paika.
Lõpuks oli aeg nii kaugel, et Urmas jõudis koju. Sõin siis kähku ja Urmas ütles, et keegi oli helistanud. Väikse uurimise järel saime teada, et see oli Coldstone. Mõtlesin, et nkn pean tööl käima ja vaatana graafikut. Seega lähen uurin ka, mis sooviti must. Jõudsin siis sinna ja tundus, et neil oli kiirevõitu veidi. Uurisin, miks mulle helistati ja Valerie ütles, et Lisa tahtis küsida, kas mulle sobib mu uus graafik. Ikka sobib. See tähendab, et mul on rohkem tunde jne. Samas tahtsin anda ka oma Tuberkuloosi testi sertifikaadi Valerie kätte, et ta teeks koopia, aga ta ütles, et ta kaotab selle ära, et ma järgmine päev annaks. Seega jätsin selle siiski enda kätte. Jooksin siis sealt kähku edasi postkontori poole.
Mõtlesin, et astun veel läbi food courtis, et äkki on seal kuskil tualett, aga kahjuks seda ma ei leidnud sealt, kuigi viidad olid olemas. Käisin siis postkontoris. Tahtsin mõnd ümbrikut veel ja paar marki, et lõpuks kõik kaardid ära saata. Aga nagu ikka mul on vist mingi needus peal. Kui esimesel korral sain need väiksemad ümbrikud, siis seekord ei müüdud neid mulle, kuna need pidid vaid kaartidega kaasas käima. Mis värk sellega ikka on, et üks kord saan ja teist korda enam ei müüda mulle. Ostin üks päev sõbrale suitsu, kuna tal oli dokument kodus ja siis müüdi ja järgmine kord ei müüdud öeldi, et ainult USA id-kaardi v siis passiga müüakse. Julm.
Sain lõpuks siis kaardid saadetud ja siis seadsin oma sammud show maailma. Nimelt kõndisin mööda Kalakaua tänavat kenasti Yogurtlandi poole. Mul polnud ju midagi teha ja mõtlesin, et vaatan, mis Dylan teeb. Sinnajõudes nägin jälle, et järjekord on pikk nagu alati. Tegelt oli Yogurtland ja Paradise Flavors omavahel seotud. Neil mõlemil oli üks ülemus. Kristi vend Won oli ülemuseks. Kristi vaid aitas oma venda ja püüdis Paradise Flavorsiga hakkama saada. Tegelikult on Kristil mitmeid ärisid Dallases. Seega ühe äri nurjumine pole vist katastroof.
Läksin siis ka kenasti järjekorda, et endale mingit jogurtit topsi panna ja süüa. Kuna niisama sinna minnes ja mitte jogurtit osta on mõttetu. Sellele ei saa vastu panna. Panin siis topsi täis kõike head ja paremat. Mitu inimest lasi mind ette. Üks mees, ütles, et Ladies first ja ma ütlesin, et eii mul aega on, aga ta puikles ikka vastu. Teised asiaadid lasid ka ette, kuna nad polnud veel kindlad, mida tahavad. Lõpuks olingi kassas. Panin kaalule. Mu tops kaalus jogurtiga ligi 15 oz vist, sest summaks oli 7.60 v midagi taolist. Aga Dylan võttis tegi hinna poole odavamaks ja maksis ise kinni. On ikka poiss, seda ma küll ei tahtnud. Ma pole harjunud kui keegi maksab minu eest. Olen praktiliselt elu aeg ise kõike maksnud ja pole väga tahtnud, et teised maksaks, aga jh ta oli kärmem kui mina. Seega jah.
Sõin seal siis kenasti oma jogurtit ja rääkisin Dylaniga juttu. Lõpuks uuris Dylani töökaaslane, kust ma pärit olen ja mis mu nimi on. Tema nimi oli Tim. Tundus veidi kohalik olevat või nii, aga tegelikult ei tea. Tundus tagasihoidlik olevat. Ta oli mänedžer. Ma jõudsin sinna peale 9t. Seega leppisin Dylaniga kokku, et ootan ta ära ja siis lähme koos koju. Muidugi oli Yogurtland avatud kuni kella 11ni ja siis peale selle pidid nad veel koristama. Aga noh mul tegevust jätkus. Esmalt sõin jogurtit, siis rääkisin juttu ja vaatasin niisama ringi. Meil sai ikka julmalt nalja ja see tema teenindusviis on ikka nii awesome. Meil võiks ka keegi Eestis mõnes kohvikus nii energiline olla, siis on kohvikusse sisenemine nagu etendusele minek. Dylan laulab ka seal. Tegelt ta laulab igal pool.
Lõpuks oli aeg juba nii kaugel, et sulgemise aeg oli lähedal. Sinna tuli üks vahva vanapaar. Kellega Dylan sai kohe jutule. Siis nad uurisid ka minu kohta. Kust ma pärit olen ja ütlesin, et Eestist, Euroopast. Nad olid isegi teadlikud, kus Eesti on. Siis nad uurisid minu kohta igasugu asju. Mis keeli valdan, mida õpin, mitu õde-venda jne. Nendega oli väga vahva rääkida. Dylan tegi härraga igasugu nalju ja see proua ütles mulle pane jooksu siit. See naine uuris, kas olen Dylani tüdruksõber ja Dylan vastas, et oleks see vaid nii. Hehhee. Naljamees. Me oleme vaid ülihead sõbrad, kuna mul on kullake ju Eestis ootamas. See naine tegi veidi kurva näo, aga mis seal ikka. Siis Dylan ütles, et ta on Charlie ja me oleme ta inglid. Siis see naine ütles mulle, et kuule nüüd pead küll jooksu panema xD. Hehhe naljatilgad. Siis see naine ütles, et olen nii nii kaunis tüdruk. Väga meeldiv oli kuulda selliseid asju. See paar on abielus olnud 42 aastat, see on saavutus ja nad olid väga kenad. Siis Dylan mainis, et seal on veel üks eestlane, aga see paarike ei pööranud talle tähelepanu, vaid vaatasid mind ja imetlesid minu nö ilu. Huvitav, et mõni leiab minus nii palju ilu. Ma olen küll end ülitavaliseks kogu aeg pidanud. Lõpuks kui see paarike lahkus, vanaproua kallistas ka mind ja soovis mulle imelist reisi. Küll nad olid ikka vahvad. Ma olen alati vanemate inimestega ka hästi läbi saanud. Muidugi on mõni erand, kelle nimesid ei maini, aga enamasti olen väga hästi nendega läbi saanud. Nende südamlikkus ja sõbralikkus meeldib mulle
Dylan ütleski mulle üks päev, et olen väga kena ja armas neiu ja mul on tohutult hea iseloom. Mis tõi muidugi rõõmu näole. Kuna ma olen nagu ma olen. Enamasti olen ma ise kasvanud selliseks nagu ma seda olen. Dylan polnud küll esimene inimene, kes ütles mulle, et olen ilus neiu ja ma ei tohiks end ealeski alahinnata. Olen seda siin juba mitmel korral kuulnud. Tore kui lähed kuskile teise riiki ja seal hinnatakse sind sellisena nagu sa seda oled, mitte ei oodata sult seda, mida sa pole.
Lõpuks oli aeg nii kaugel, et asjad olid tehtud ja me läksime koju, kuigi enne hüppasime kenasti läbi mäkist läbi, et haarata miskit kaasa. Jõudsime siis koju ja siis kutsusin Urmase ka välja, et mis ta ikka üksi kodus passib. Tegime lõpuks ka mu rummile otsa peale. Mis sai ostetud üli ammu. Dylan ikka vahel imestab, et ma talun nagu kanget alkoholi normilt ja kui see on ka kokteiliks segatud, siis kui tema jaoks on kange, siis mulle tundub nagu seal polekski midagi sees peale koka. Huvitav lausa. Küllap põhjamaalased taluvad seda paremini.
Olime siis paar tundi väljas ja rääkisime juttu ja siis oli ka kell ülipalju, et läksime koju magama. Igaühel oli vaja tööle minna. Sam pidi kõige varem tööle minema ta pidi kell 5.30 v kuskil nii tööl olema. Kuna ta avab hommikuti kohvikut. Kui ma enne arvasin, et enamus asiaadid on üht nägu, tegelt nad ikka veel on, aga siis on ikka päris mitmeid, kelle välimus on sümpaatne ja selline meeldiv. Nt Sam, tal on kohuvtavalt armas naeratus. Ta on samuti inimesena ülitore inimene. Kasvatab oma kahte nunnut tütart ilma naise abita ja saab nendega väga hästi hakkama. Müts maha ta ees, kuna ta on väga tubli ja julge kui saab kõige sellega hakkama. Ta armastab oma lapsi väga ja seda on näha. Tore kui mõni mees on nii julge ja saab hakkama sellega, mis elul tal pakkuda on.
3.päev-KOLMAPÄEV
Brit ja teised plaanisid matkama minna hommikul. Kuna ma olin suht vässu, siis jätsin selle ära ja lisaks pidin juba kell 2 tööl olema, seega ma poleks jõudnud ka. Ärkasin kenasti ülesse ja sättisin end riidesse ja siis oli juba kell palju ja pidin tööle minema. Tööle jõudes saadeti mind kohe inimesi teenindama. Seega praktiliselt esimesed kolm tundi teenindasin üksi kliente vahepeal Cierra ja Jasonna ka aitasin, aga nad tegelesid teiste asjadega taga. Seega jh, oli mul tegevust oi kui palju. Mulle isegi meeldis sel päeval teenindada kliente see oli nagu lust ja lillepidu. Õnneks olin tööl vaid 10ni, seega ei pidanud päris lõpuni olema. Inimesed tellisid asju, mida me teha veel ei oska, aga keegi ei õpeta ka, see on veidi paha. Eile jamas kassa ka miljon korda ja selletõttu pidid inimesed hullult ootama.
Üldiselt sain tippi jälle mingi 10 doltsi. Ja siis tegi Shanny ühe mängu, mida kutsus ta Tipi mänguks. Iga kord kui sai teenindaja 1 doltsi, siis ta märkis selle tahvlil ära. Seega võit oli 1 dollar rohkem tippi ja kaotaja pidi koristama sügavkülma. Kuna ma ei viitsinud mingit mängu väga mängida. Siis ütlesin kohe Shannyle dv ma koristan siis. Aga jh ma ikka sain mõne doltsi, aga ma ei märkinud igat ühte ülesse. Seega jh kaotasin and so what. Kell oli 9.55, mis tähendas, et mu tööpäev pidi lõppema 5 minuti pärast. Aga just siis Shanny tuli ja ütles, et pead külmikut puhastama, noh mis mul muud üle jäi. Pidin tegema. Midagi rasket polnud. Pühkisin nats ja muud väga poldki. Puhastasin veidi põrandat ka. Lõpuks võttis Valerie üle ja ütles, et aitab küll ja tänas mind ja jändas ise veidi edasi. Ütles, et võin edasi kliente teenindada, aga kuna mu tööaeg oli läbi, siis küsisin, et kas pean minema appi või võin koju minna ja ta ütles muidugi mine koju. Seega mu tööaeg läks ligi pool tundi üle, mis mingil määral on hea.
Rääkisin Britiga igasugu asjadest ja Britu oli nii nii vässu. Matk võttis ta vist läbi. Aga noh ma suutsin ikka ta naerma ajada nagu alati. Ma olen osav selles. Jessica tõi oma asjad ära, kuna ta läheb Yogurtlandi tööle. Seega meid üha väheneb ja väheneb. Aga vähemalt on meil üks poisski grupis. Robert nimelt on ta taas tööl. Sai kenasti tööle ja Colstone otsib ikka veel töötajaid. Meid niigi nii palju ja veel vaja :o
Lõpuks sain siis sealt minema ja siis läksin mäkki võtsin paar burksi ja kõndisin koju. Istusin kodus ja rääkisin Viiviga pikalt Dylanist. Ütlesin Viivile, et tal oleks vaja Dylani-sugust poisssõpra, kes teeb kõik oma neiu heaks. Ja veel rohkemgi. Viivi ütles, et miks ta küll Hawaiil pole. Tegin nalja Viivile ja ütlesin, davai kolime siia, Viivi ütles, et teda ei hoia miski tagasi, et miks mitte. Tõesti huvitav, et Dylan iga päev korrutab mulle, et Hawaiile tulemine oli mu saatus ja, et ma peangi siin elama. Huvitav, huvitav :D Ma pole nii suur saatusesse uskuja, olen alati arvanud, et seda asja annab veidi väänata. Seega ei oska öelda.
Nüüd varsti pean jälle tööle minema. Selline oli siis minu lühike kokkuvõte tööst ja muust.
Meil oli esimesel päeval miljon jama selle kassaga, et ta ei last midagi sisestada või hoopis läks miskit valesti või me ei leidnud midagi kohe üle. Seega tundus teine kassa ikka palju parem ja kaasaaegsem, aga Coldstone'il on omad nipid ja asjad, mida nad järgivad olles frantsiis. Seega olin ma esmaspäev üpriski masendunud, kuna miski ei tundunud enam sama olevat. Ei olnud Dylanit, kes oma nalju teeks ja klientidele sära näole tooks. Polnud ka Kristit, kes vaataks sulle lampi otsa ja ütleks midagi ja siis ütles oihh nalja tegin. Samas oli Kristi see, kes meile ka särtsu tööle tõi. Minu arust oli ta küll hea ülemus. Ei mõista, miks mõni temast halvasti räägib siin viimasel ajal. Kõik need värvid ja see suhtumine tundub olevat sootuks teine. Ma ütleks, et need t-särgid, põll ja müts, mille saime on veidi kahtlased. Tegelt t-särk meeldib mulle, see on mugav, aga põllel pole taskuid ja see on kulunud. Mütsike teeb lihtsalt meid veidi naljakaks, aga see on arusaadav, et see on sanitaarsetel põhjustel vajalik. Ostsin endale ka sobivad jalanõud ja ka püksid tööl käimiseks. Püksid teevad mind saledamaks, mis on muidugi hea.
Tööl enamasti täitsin jäätiseid, pesin nõusid, kaunistasin vahvleid ja passisin tühja. Mul ei olnud erilist tuju kliente teenindada, kuigi ma teenindasin mõnda, aga siiski. See polnud mul just sooviks tol hetkel. Kuna alles esmaspäeval teadvustasin endale, et asjalood on muutunud ja enam pole miski enam endine. Lõpuks jõudis tööpäev lõpu poole. Shanny muudkui uuris, kas me oskame seda, teist ja kolmandat ja ütlesin talle, et oskame küll, et ega me saamatud pole. Kuigi uusi jäätiseid teha on veidi raske, kuna kõik ei jää meelde. Meil polnud algul jäätiste nimesid ka ja siis me läksime segadusse kogu aeg, et mis kus on. Kuna väga raske on vahet teha valgetel jäätistel. Kui nagu näha, saame hakkama. Asi pole lootusetu. Kuigi seal on palju asju, mida me pole ealeski teinud ja seega peame hakkama õppima. Igasugu maiustused.
Tööpäeva lõpus võtsin tegin endale suure jäätise-kirsi ja vanilli oma. Kuna siin on suurused teised, siis on nende nimeks Like it, Love it, Gotta have it. Ma võtsin selle Gotta have it ja sõin seda üpriski kaua koju minnes. Nüüd pean vist kogu aeg üksi koju minema, aga saan ju hakkama sellega. Algse plaani järgi pidime töötama vaid kolm päeva.
2.päev-TEISIPÄEV:
Teisipäev oli siis nüüd selle nädala esimene vaba päev ja ma nautisin seda, kuni momendini, mil Brit sõnumi saatis ja ütles, et meil on graafik muutunud :/ Nimelt oli meil plaanis suure kambaga minna kinno vaatama Magic Mike'i ja me tahtsime seda teha kolmapäev, kuna siis olid paljud vabad, aga vaata aga vaata. Lisa muutis meie graafikut, kuna andis meile tööpäevi juurde. Nüüd töötan 5päeva nädalas. Hea tegelt. Mõtlesin terve päev, et teen nüüd selle postkaardi asja kenasti ära ja saadan nad teele, aga kuna Urmas oli tööl, siis ootasin ta igaks juhuks ära, et poleks hiljem jama, et ta ei saa sisse jne. Senimaani koristasin ja seadsin asju paika.
Lõpuks oli aeg nii kaugel, et Urmas jõudis koju. Sõin siis kähku ja Urmas ütles, et keegi oli helistanud. Väikse uurimise järel saime teada, et see oli Coldstone. Mõtlesin, et nkn pean tööl käima ja vaatana graafikut. Seega lähen uurin ka, mis sooviti must. Jõudsin siis sinna ja tundus, et neil oli kiirevõitu veidi. Uurisin, miks mulle helistati ja Valerie ütles, et Lisa tahtis küsida, kas mulle sobib mu uus graafik. Ikka sobib. See tähendab, et mul on rohkem tunde jne. Samas tahtsin anda ka oma Tuberkuloosi testi sertifikaadi Valerie kätte, et ta teeks koopia, aga ta ütles, et ta kaotab selle ära, et ma järgmine päev annaks. Seega jätsin selle siiski enda kätte. Jooksin siis sealt kähku edasi postkontori poole.
Mõtlesin, et astun veel läbi food courtis, et äkki on seal kuskil tualett, aga kahjuks seda ma ei leidnud sealt, kuigi viidad olid olemas. Käisin siis postkontoris. Tahtsin mõnd ümbrikut veel ja paar marki, et lõpuks kõik kaardid ära saata. Aga nagu ikka mul on vist mingi needus peal. Kui esimesel korral sain need väiksemad ümbrikud, siis seekord ei müüdud neid mulle, kuna need pidid vaid kaartidega kaasas käima. Mis värk sellega ikka on, et üks kord saan ja teist korda enam ei müüda mulle. Ostin üks päev sõbrale suitsu, kuna tal oli dokument kodus ja siis müüdi ja järgmine kord ei müüdud öeldi, et ainult USA id-kaardi v siis passiga müüakse. Julm.
Sain lõpuks siis kaardid saadetud ja siis seadsin oma sammud show maailma. Nimelt kõndisin mööda Kalakaua tänavat kenasti Yogurtlandi poole. Mul polnud ju midagi teha ja mõtlesin, et vaatan, mis Dylan teeb. Sinnajõudes nägin jälle, et järjekord on pikk nagu alati. Tegelt oli Yogurtland ja Paradise Flavors omavahel seotud. Neil mõlemil oli üks ülemus. Kristi vend Won oli ülemuseks. Kristi vaid aitas oma venda ja püüdis Paradise Flavorsiga hakkama saada. Tegelikult on Kristil mitmeid ärisid Dallases. Seega ühe äri nurjumine pole vist katastroof.
Läksin siis ka kenasti järjekorda, et endale mingit jogurtit topsi panna ja süüa. Kuna niisama sinna minnes ja mitte jogurtit osta on mõttetu. Sellele ei saa vastu panna. Panin siis topsi täis kõike head ja paremat. Mitu inimest lasi mind ette. Üks mees, ütles, et Ladies first ja ma ütlesin, et eii mul aega on, aga ta puikles ikka vastu. Teised asiaadid lasid ka ette, kuna nad polnud veel kindlad, mida tahavad. Lõpuks olingi kassas. Panin kaalule. Mu tops kaalus jogurtiga ligi 15 oz vist, sest summaks oli 7.60 v midagi taolist. Aga Dylan võttis tegi hinna poole odavamaks ja maksis ise kinni. On ikka poiss, seda ma küll ei tahtnud. Ma pole harjunud kui keegi maksab minu eest. Olen praktiliselt elu aeg ise kõike maksnud ja pole väga tahtnud, et teised maksaks, aga jh ta oli kärmem kui mina. Seega jah.
Sõin seal siis kenasti oma jogurtit ja rääkisin Dylaniga juttu. Lõpuks uuris Dylani töökaaslane, kust ma pärit olen ja mis mu nimi on. Tema nimi oli Tim. Tundus veidi kohalik olevat või nii, aga tegelikult ei tea. Tundus tagasihoidlik olevat. Ta oli mänedžer. Ma jõudsin sinna peale 9t. Seega leppisin Dylaniga kokku, et ootan ta ära ja siis lähme koos koju. Muidugi oli Yogurtland avatud kuni kella 11ni ja siis peale selle pidid nad veel koristama. Aga noh mul tegevust jätkus. Esmalt sõin jogurtit, siis rääkisin juttu ja vaatasin niisama ringi. Meil sai ikka julmalt nalja ja see tema teenindusviis on ikka nii awesome. Meil võiks ka keegi Eestis mõnes kohvikus nii energiline olla, siis on kohvikusse sisenemine nagu etendusele minek. Dylan laulab ka seal. Tegelt ta laulab igal pool.
Lõpuks oli aeg juba nii kaugel, et sulgemise aeg oli lähedal. Sinna tuli üks vahva vanapaar. Kellega Dylan sai kohe jutule. Siis nad uurisid ka minu kohta. Kust ma pärit olen ja ütlesin, et Eestist, Euroopast. Nad olid isegi teadlikud, kus Eesti on. Siis nad uurisid minu kohta igasugu asju. Mis keeli valdan, mida õpin, mitu õde-venda jne. Nendega oli väga vahva rääkida. Dylan tegi härraga igasugu nalju ja see proua ütles mulle pane jooksu siit. See naine uuris, kas olen Dylani tüdruksõber ja Dylan vastas, et oleks see vaid nii. Hehhee. Naljamees. Me oleme vaid ülihead sõbrad, kuna mul on kullake ju Eestis ootamas. See naine tegi veidi kurva näo, aga mis seal ikka. Siis Dylan ütles, et ta on Charlie ja me oleme ta inglid. Siis see naine ütles mulle, et kuule nüüd pead küll jooksu panema xD. Hehhe naljatilgad. Siis see naine ütles, et olen nii nii kaunis tüdruk. Väga meeldiv oli kuulda selliseid asju. See paar on abielus olnud 42 aastat, see on saavutus ja nad olid väga kenad. Siis Dylan mainis, et seal on veel üks eestlane, aga see paarike ei pööranud talle tähelepanu, vaid vaatasid mind ja imetlesid minu nö ilu. Huvitav, et mõni leiab minus nii palju ilu. Ma olen küll end ülitavaliseks kogu aeg pidanud. Lõpuks kui see paarike lahkus, vanaproua kallistas ka mind ja soovis mulle imelist reisi. Küll nad olid ikka vahvad. Ma olen alati vanemate inimestega ka hästi läbi saanud. Muidugi on mõni erand, kelle nimesid ei maini, aga enamasti olen väga hästi nendega läbi saanud. Nende südamlikkus ja sõbralikkus meeldib mulle
Dylan ütleski mulle üks päev, et olen väga kena ja armas neiu ja mul on tohutult hea iseloom. Mis tõi muidugi rõõmu näole. Kuna ma olen nagu ma olen. Enamasti olen ma ise kasvanud selliseks nagu ma seda olen. Dylan polnud küll esimene inimene, kes ütles mulle, et olen ilus neiu ja ma ei tohiks end ealeski alahinnata. Olen seda siin juba mitmel korral kuulnud. Tore kui lähed kuskile teise riiki ja seal hinnatakse sind sellisena nagu sa seda oled, mitte ei oodata sult seda, mida sa pole.
Lõpuks oli aeg nii kaugel, et asjad olid tehtud ja me läksime koju, kuigi enne hüppasime kenasti läbi mäkist läbi, et haarata miskit kaasa. Jõudsime siis koju ja siis kutsusin Urmase ka välja, et mis ta ikka üksi kodus passib. Tegime lõpuks ka mu rummile otsa peale. Mis sai ostetud üli ammu. Dylan ikka vahel imestab, et ma talun nagu kanget alkoholi normilt ja kui see on ka kokteiliks segatud, siis kui tema jaoks on kange, siis mulle tundub nagu seal polekski midagi sees peale koka. Huvitav lausa. Küllap põhjamaalased taluvad seda paremini.
Olime siis paar tundi väljas ja rääkisime juttu ja siis oli ka kell ülipalju, et läksime koju magama. Igaühel oli vaja tööle minna. Sam pidi kõige varem tööle minema ta pidi kell 5.30 v kuskil nii tööl olema. Kuna ta avab hommikuti kohvikut. Kui ma enne arvasin, et enamus asiaadid on üht nägu, tegelt nad ikka veel on, aga siis on ikka päris mitmeid, kelle välimus on sümpaatne ja selline meeldiv. Nt Sam, tal on kohuvtavalt armas naeratus. Ta on samuti inimesena ülitore inimene. Kasvatab oma kahte nunnut tütart ilma naise abita ja saab nendega väga hästi hakkama. Müts maha ta ees, kuna ta on väga tubli ja julge kui saab kõige sellega hakkama. Ta armastab oma lapsi väga ja seda on näha. Tore kui mõni mees on nii julge ja saab hakkama sellega, mis elul tal pakkuda on.
3.päev-KOLMAPÄEV
Brit ja teised plaanisid matkama minna hommikul. Kuna ma olin suht vässu, siis jätsin selle ära ja lisaks pidin juba kell 2 tööl olema, seega ma poleks jõudnud ka. Ärkasin kenasti ülesse ja sättisin end riidesse ja siis oli juba kell palju ja pidin tööle minema. Tööle jõudes saadeti mind kohe inimesi teenindama. Seega praktiliselt esimesed kolm tundi teenindasin üksi kliente vahepeal Cierra ja Jasonna ka aitasin, aga nad tegelesid teiste asjadega taga. Seega jh, oli mul tegevust oi kui palju. Mulle isegi meeldis sel päeval teenindada kliente see oli nagu lust ja lillepidu. Õnneks olin tööl vaid 10ni, seega ei pidanud päris lõpuni olema. Inimesed tellisid asju, mida me teha veel ei oska, aga keegi ei õpeta ka, see on veidi paha. Eile jamas kassa ka miljon korda ja selletõttu pidid inimesed hullult ootama.
Üldiselt sain tippi jälle mingi 10 doltsi. Ja siis tegi Shanny ühe mängu, mida kutsus ta Tipi mänguks. Iga kord kui sai teenindaja 1 doltsi, siis ta märkis selle tahvlil ära. Seega võit oli 1 dollar rohkem tippi ja kaotaja pidi koristama sügavkülma. Kuna ma ei viitsinud mingit mängu väga mängida. Siis ütlesin kohe Shannyle dv ma koristan siis. Aga jh ma ikka sain mõne doltsi, aga ma ei märkinud igat ühte ülesse. Seega jh kaotasin and so what. Kell oli 9.55, mis tähendas, et mu tööpäev pidi lõppema 5 minuti pärast. Aga just siis Shanny tuli ja ütles, et pead külmikut puhastama, noh mis mul muud üle jäi. Pidin tegema. Midagi rasket polnud. Pühkisin nats ja muud väga poldki. Puhastasin veidi põrandat ka. Lõpuks võttis Valerie üle ja ütles, et aitab küll ja tänas mind ja jändas ise veidi edasi. Ütles, et võin edasi kliente teenindada, aga kuna mu tööaeg oli läbi, siis küsisin, et kas pean minema appi või võin koju minna ja ta ütles muidugi mine koju. Seega mu tööaeg läks ligi pool tundi üle, mis mingil määral on hea.
Rääkisin Britiga igasugu asjadest ja Britu oli nii nii vässu. Matk võttis ta vist läbi. Aga noh ma suutsin ikka ta naerma ajada nagu alati. Ma olen osav selles. Jessica tõi oma asjad ära, kuna ta läheb Yogurtlandi tööle. Seega meid üha väheneb ja väheneb. Aga vähemalt on meil üks poisski grupis. Robert nimelt on ta taas tööl. Sai kenasti tööle ja Colstone otsib ikka veel töötajaid. Meid niigi nii palju ja veel vaja :o
Lõpuks sain siis sealt minema ja siis läksin mäkki võtsin paar burksi ja kõndisin koju. Istusin kodus ja rääkisin Viiviga pikalt Dylanist. Ütlesin Viivile, et tal oleks vaja Dylani-sugust poisssõpra, kes teeb kõik oma neiu heaks. Ja veel rohkemgi. Viivi ütles, et miks ta küll Hawaiil pole. Tegin nalja Viivile ja ütlesin, davai kolime siia, Viivi ütles, et teda ei hoia miski tagasi, et miks mitte. Tõesti huvitav, et Dylan iga päev korrutab mulle, et Hawaiile tulemine oli mu saatus ja, et ma peangi siin elama. Huvitav, huvitav :D Ma pole nii suur saatusesse uskuja, olen alati arvanud, et seda asja annab veidi väänata. Seega ei oska öelda.
Nüüd varsti pean jälle tööle minema. Selline oli siis minu lühike kokkuvõte tööst ja muust.
 |
| Kaart kõige erilisemale inimesele (L) |
 |
| Meie töögraafik |
 |
| Väga kenasti laulis |
Mul hakkas seda lugu lugedes klientidest kohutavalt kahju .... nemad pole ju süüdi, et üks asi muutus teiseks ... ja paljud seda ei tea/teadnud. Läks mööda ja voila - Coldstone. Sõbrad pole kuhugi kadunud! Lihtsalt toimusid väikesed muudatused. Armastage kliente ja teenindage neid kogu armastusega, siis läheb endal ka tuju ja olemine paremaks. Paradise Flavors oli ja jääb sinu mälestustesse igaveseks. Sealt ei võta seda keegi sult ära! Eks nad nüüd mõtlevad, milliseid vigu nad juhtimisel tegid, et nendel ei läinud hästi. Võimalik, et järgmine aasta kerkib uus Paradise Flavor's, mille tegevuskava on hoolikalt läbi mõeldud ja ta suudab edukalt toimida. Miski pole võimatu. Edu ja jaksu ning loomulikult saadan/soovin head tuju ja huumorimeelt. Kallistan kõvasti!
VastaKustuta