Hawaii: Veidi kõike

Viimastel päevadel olen suht väsinud olnud peale tööd, seega ei jõuagi enam sama päeva sündmustest samal päeval pajatada. Seega püüan selleks leida aega järgmine päev. Ja siin ma nüüd olengi, püüan meenutada eilseid sündmuseid ja neist teile ka veidi lähemalt rääkida.

Leppisime pühapäeval Jasonnaga kokku, et lähme esmaspäev kuskile jalutama ja käime veidi ringi. Kuna ma tahan kohalikega ka ringi chillida, siis tundus Jasonnaga chillime üpriski hea idee. Sõnumeerisin Jasonnaga ja ta tahtis, et Dylani ka kutsuksin, seega ma ka tegin seda. Dylan küll suure suuga lubas tulla, aga sel päeval oli ta üpriski kaua maganud ja seetõttu ei jõudnudki ta kusagile. Vahepeal katkestas Jasonna meie kokkusaamise, kuna talle pidi just täna (teisipäeval) sõber California osariigist külla tulema. Jasonna varem elas mandril, Californias. Aga õnneks ta ema ütles talle, et pole vaja las tema vennad koristavad. (Tal on 2 nooremat venda) Seega lõpuks ta sai ikka välja tulla. Ma jäin muidugi hiljaks, kuna mul läks söömise ja sättimisega aega, aga lõpuks olin kohal. Ostsin endale Paradise Flavors'ist ühe smuuti ja läksime Subway'sse, kus Jasonna ostis endale ühe võileiva. Teemasid oli meil arutusel mitmeid ja seetõttu polnud meil sugugi igav.

Käisime postkontoris ja saatsin veel mõned kaardid teele, siis käisime niisama poodides ringi nagu Pineapple county, 88 tees, mis oli enamasti T-särgi pood, aga jube šeff sellegi poolest. Lõpuks jõudsime ka Rossi kuhu me jäime üpriski kauaks. Proovisime mõnda asja, aga kuna valik on nii suur, siis on ka valiku tegemine tohutult raske. Aga lõpuks ikka saime endale ühtteist (ma sain pesu ja kleidi ja Jasonna pm sama). Vahepeal jõudsime jälle selles poes käia, mile nimeks onHawaii's Natural High , kus on igasugu Bob Marley T-särke ja muud staffy müügil. Jasonna pidi ka üks

suur Bob Marley fänn olema :) Nalja saime palju ja rääkida saime ka paljudest asjadest.

Siis oli juba aeg nii kaugel, et pidin tööle sättima. Mul olid õnneks asjad kaasas, kuna teadsin, et nkn ei jõua

enam kodus käia. Töö oli nagu ta oli. Unustasin eelmine päev vooliku otsas ühe survepüstoli ja hommikul seda enam polnud ja ma ka ei teadnud, kus see on ja see tõttu oli väike jama, aga Kristi lasi uues osta ja õhtul tuli välja, et Julien oli selle püstolimoodi asja sealt maha keeranud ja tagasi toonud. Seega õnneks kadunud see polnud. Lisaks sellele peame me nüüd võtma endaöe topsi ja kirjutama sinna nime peale ja kasutama seda terve päev ja kui kellegi tops jääb kuskile vedelema, siis võib veits noomida saada. Peale selle oli ka muidu ütlemisi, aga midagi hullu polnud, seega pole siin ikkagi miskit kohutavat. Arusaadav, et nad püüavad nüüd luua mingisugust korda töö juures, kuna enamasti on kõik väga korratu. Nagu Steven ütles mulle, et sa vaata Yogurtlandi ruume. Seal on kõik korras ja puhas, aga Paradise Flavors’is on ikka sassis ja korratu. Samas Kristi(meie boss) ütles, et tohime juua vaid pausi aeg, aga tema assitent-mänedžer ütles, et joo, mil tahad. Ma pole vastu. Seega suhtumine on erinev ja selle tõttu ei pruugigi sellest asjast kasu tulla.

Eile arvasin, et lähen üksi koju, kuna esmaspäev-teisipäev töötab Dylan Yogurtlandis ja seetõttu olin end ette valmistanud üksi koju minekuks. Aga ajal mil me Britiga koristasime ilmus ka Dylan välja, tegin tast paar pilti, kuna ta tahtis ja siis ta ootas mu ära ja läksime koos koju. Õhtuti siiski veidi ohtlik üksi minna, aga mis teha. Saime jälle rääkida igasugu asjadest ja nagu alati oli meil lõbus koju minna.

Koju jõudes olin veidi arvutis ja vaatasin ringi, aga lõpuks vajusin magama ja magasin väga sügavat und. Nii mõnna oli.