Keelatud vili on alati magus! Kes siis ei tea seda ütlust. Oletan, et kõik teavad. Igatahes me tegime justnimelt midagi keelatud. Me tahtsime juba pikemat aega tagasi minna kenasti kõik Stairway to Heaven'isse, aga kuna see on suletud matk, ehk see on juba aastast 1987 kinni ja legaalselt ei tohi sinna keegi minna. Kuigi sellegipoolest tohutul hulgal käib seal inimesi. Nii seadsime ka meie oma sammud sinna. Nimelt Andy on seal enne mingi 50 korda käinud, seega oli tee tema jaoks juba tuttav. Alustasime oma matka kell 2.30 öösel. Korjasime rahva Seaside'ilt peale ja siis sõitismegi juba Haiku trailile. Mina, Brit, Triin ja Matteus istusime kõik kenasti auto taga kastis ja nautisime tuult. Vahepeal oli küll tunne, et lendame sealt välja või nii, aga õnneks jõudsime kenasti kohale.
Kohale jõudes pidime olema hästi tasa, kuna parkisime elamurajooni ja et mitte tähelepanu äratada pidime olema ülivaiksed, et ei tekiks probleeme. Kõndisime siis tagant kaudu treppide poole. Tee treppideni oli üpriski pikk ja lõpuks olimegi treppidel. Siis hakkaski juba matk. Enne meid oli seal veel hunnik inimesi, seega ei olnud me üksi. Seal oli 6-8 gruppi inimesi, kes kõik tulid mäge vallutama. Algus oli raske, kuna treppe oli meletult või noh tegelikult ainult trepid olidki. Kokku on seal astmeid ligi 3922. Mis teeb peaaegu 4000 astet, tundub küll algselt hirmutav, kuid hiljem ei olnudki see nii jube.
Alguses oli väga raske minna ülesse, kuna jalad polnud veel harjunud ronimisega ja samas tekkis ka veepuudus ja enamus inimesed, kes meie vett kandsid olid kohutavalt palju ees meist, seega oli veeta. Lõpuks siis jõudsin Elinile järgi ja ta ees oli Matteus kellelt saime vee. Jagasin vett Brituga ja siis võtsin seljakoti endale selga ja ronisin edasi. Üritasin küll igat moodi ka Briti oodata, aga ta jäib must meeletult maha. Vahepeal siiski puhkasin ja ootasin ta ära. Jõime vett ja siis ma jätkasin teed. Iga sammuga mis tõusime tundus, et need trepid ei lõppegi.
Lõpuks jõudsime esimese platvormini, mille kohta Brit ütles, et kui sinna jõuame, siis on alles 1/3 läbitud. Kuigi ma seda ei uskunud, siis osutus see tõeks. Seal kohtasime ka veel üht eestlast ja seal oli Elin, kes jäi kõigist samuti maha. Jätkasin siis edasist teed temaga ja nii me sisi vallutasimegi mäe. Iga sammuga avanes meeletu vaade Kaneohe linnale ja samuti nägime ka fantastilisi mägesid, mis olid küll pimedas veidi tuhmid, kuid siiski huvipakkuvad. Kuigi õues oli täitsa pime, siis peale linnavalguse palju muud polnudki näha. Kohtasime veel inimesi tee peal ja rääkisime nendega juttu. Kõik olid elevil sellest salajasest matkast. Arvasin, et seal ei käi nüüd nii palju inimesi ka, aga pidin üllatuma inimesi oli nagu muda. Üks asi selle matka puhul on halb see, et väga raske on kellestki mööda saada, kuna trepid on kitsad ja ruumi vähe. Rajalt eemale astuda on jällegi ohtlik. See matk tõestas mulle, et ma kohe kindlasti ei karda kõrgust.
See matk oli ka minu jaoks veidi lihtsam võrreldes eelnevatega. Iga trepiastemaga läks üha udusemaks ja külmemaks. Lõpuks olimegi vaid uduga ümbritsetud ja ega muud ei näinudki kui udu. Kui tippu jõudsime, siis pettusin veidi, kuna lootsin näha tipus ikka midagi maagilist, mitte totaalset udukogu ja gräffitit täis maja ja kahte suurt sateliidipanni, mille vahel ilutses USA lipp.
Kõik küll ütlesid mingil teisiel vaateplatvormil, et jube palju veel minna, aga minu arust sealt tippu oli jube lühike maa ja lõpuks saimegi selle mäe vallutatud, kuigi midagi erilist ta polnud. Pigem oli see nagu väljakutse, kas saame ikka pea 4000 treppi läbitud. Ja see polnudki midagi rasket. Elin küll hakkas lõpuks kõrgust kartma, aga mina mida kõrgemal olin, seda rohkem tahtsin alla vaadata ja uurida, mis seal paistab. Kuna mulle tundus see üpriski põnev. Mida kõrgemal me olime, seda libedamad olid käepidemed, kuna niiskus mis meid ümbritses oli meeletu. Selletõttu oli allaminek palju ohtlikum kui ülesse minek, kuna võis kergesti libastuda.
Lõpuks jõudsime tagasi esimese platvormini, kus teised nö kiiremad ootasid. Kes ei oodanud meid terve tee järgi ja Andy arvas veel, et jätsin veel pooleli. Ütlen veel kord. Ma ei ole allaandja, seega nii lihtsalt ma ei loobu. See polnud midagi hullu. Alguses ei saanud vedama, pärast ei saanud pidama. Seega olen uhke enda üle, et selle ära tegin. Tegime siis platvormil veel päikesetõusust pilte ja ja grupipilt sai ka tehtud ja siis võikski alata teekond alla ja koju.
Allaminek oli palju kiirem, aga kui all olime siis teised olid meist nii taga, et mõtlesime, et ootame neid. Kuid valvur oli juba kohal ja ähvardas meid, et kui me ära ei lähe, siis kutsub politsei. Aga politseid ei taha ju keegi. Siis hakkasime läbi metsa elamurajooni minema ja eksisime ära, otsisime väljapääsu ja lõpuks saimegi välja, aga see võttis meil palju aega. Kuna Andy, Brit ja Urmas läksid hoopis teist kaudu, mis mulle muidugi ei meeldinud. Kuna me ei teadnud ju teed ja kes see seda ikka pimedas jälgida jõuab, et hiljem valges jälgedes minna.
Siis jõudsime koju ja ma heitsin magama, et magada veidi enne tööd veel. Jalad annavad alles nüüd veidi tunda, aga midagi hullu pole. Hea trenn sai tehtud. Sõin enne minekut veel suure jäätise, seega trenn tuli kasuks :D Tagasi ma sinna kunagi ei läheks, see on raudselt ühe korra matk. Ootasin sealt küll rohkem, aga meid ümbritsenud mäed tekitasid tunde nagu oleks Sõrmuste isandas :)
Kõik küll ütlesid mingil teisiel vaateplatvormil, et jube palju veel minna, aga minu arust sealt tippu oli jube lühike maa ja lõpuks saimegi selle mäe vallutatud, kuigi midagi erilist ta polnud. Pigem oli see nagu väljakutse, kas saame ikka pea 4000 treppi läbitud. Ja see polnudki midagi rasket. Elin küll hakkas lõpuks kõrgust kartma, aga mina mida kõrgemal olin, seda rohkem tahtsin alla vaadata ja uurida, mis seal paistab. Kuna mulle tundus see üpriski põnev. Mida kõrgemal me olime, seda libedamad olid käepidemed, kuna niiskus mis meid ümbritses oli meeletu. Selletõttu oli allaminek palju ohtlikum kui ülesse minek, kuna võis kergesti libastuda.
Lõpuks jõudsime tagasi esimese platvormini, kus teised nö kiiremad ootasid. Kes ei oodanud meid terve tee järgi ja Andy arvas veel, et jätsin veel pooleli. Ütlen veel kord. Ma ei ole allaandja, seega nii lihtsalt ma ei loobu. See polnud midagi hullu. Alguses ei saanud vedama, pärast ei saanud pidama. Seega olen uhke enda üle, et selle ära tegin. Tegime siis platvormil veel päikesetõusust pilte ja ja grupipilt sai ka tehtud ja siis võikski alata teekond alla ja koju.
Allaminek oli palju kiirem, aga kui all olime siis teised olid meist nii taga, et mõtlesime, et ootame neid. Kuid valvur oli juba kohal ja ähvardas meid, et kui me ära ei lähe, siis kutsub politsei. Aga politseid ei taha ju keegi. Siis hakkasime läbi metsa elamurajooni minema ja eksisime ära, otsisime väljapääsu ja lõpuks saimegi välja, aga see võttis meil palju aega. Kuna Andy, Brit ja Urmas läksid hoopis teist kaudu, mis mulle muidugi ei meeldinud. Kuna me ei teadnud ju teed ja kes see seda ikka pimedas jälgida jõuab, et hiljem valges jälgedes minna.
Siis jõudsime koju ja ma heitsin magama, et magada veidi enne tööd veel. Jalad annavad alles nüüd veidi tunda, aga midagi hullu pole. Hea trenn sai tehtud. Sõin enne minekut veel suure jäätise, seega trenn tuli kasuks :D Tagasi ma sinna kunagi ei läheks, see on raudselt ühe korra matk. Ootasin sealt küll rohkem, aga meid ümbritsenud mäed tekitasid tunde nagu oleks Sõrmuste isandas :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar