Unenägu

Eile nägin unes omaarust täiesti ajuvaba unenägu. 

Unes nägin kolme poissi:

1. Marek
2. Valdo
3. Ivar

Need kolm inimest ei ole kuidagi seotud. Ma arvan, et nad isegi ei tea üksteist. Igatahes nägin seda, et olin juba reisilt tagasi tulnud ja kuupäevaks oli 22.august nagu see ka olema peab. Kõik mu perekonnaliikmed ootasid mind ja samas ka need kolm poissi. Triinu ja Viivi hakkasid minult uurima, miks ma neile postkaarti ei saatnud ja ma isegi ei osanud vastata. Unenäos tundus mulle, et see Hawaii reis sai kuidagi kole ruttu läbi. Hetkel olen siin kaks nädalat olnud ja unenäos tunduski nagu see oleks kestnud ligi kuu või nii, kuigi tegelikult kestab ju kauem. Nägin, et kõik tulid mulle lennujaama vastu, mis ei asunud kahjuks Tallinnas, vaid hoopis Sillamäel. Sillamäega samuti pole Marekul ega Valdol mingit seost, jällegi mõistatus. Igatahes jõudsin kohale kallistasin kõiki ja kuulsin eemal kuidas Marek, Valdo ja Ivar rääkisid omavahel ja kiirustasid üksteist takka. Lõpuks nad tulid minu juurde tervitasid mind ja soovisid mulle õnne. Ma olin heas mõttes üllatunud, kuna mu sünnipäevani oli siiski veel aega ligi 3 päeva, aga sellegipoolest tänasin neid. Nad kinkisid mulle suure imbu roose ja suure tordi ning seal oli karbike, mille sisse ma ei jõudnudki vaadata. Ma jagasin kõigile midagi, mis ma toonud olin neile. Kuigi imelik oli see, et ma tegin seda nö lennujaamas. Oleks võinud ju koduni oodata.

Marek, Valdo ja Ivar läksid seepeale minema. Mul tekkis vahepeal lausa tunne nagu nad oleks kellegagi kihla vedanud ja siis tuligi välja selline asjaolu, et nad pidid mind õnnitlema minu saabumisel Eestisse. Lisaks sain veel lilli ja kaarte oma teistelt sõpradelt, kes olid samuti mulle vastu tulnud. Meel oli hea, kuid siiski mind vaevas see mõte, et kuidas saavad olla siin kolm täiesti üksteisele võõrast inimest siin koos ja suhelda. Igaüks elab eri paigus ja arvatavasti pole nad kunagi ka üksteist näinud.  

Lõpuks jõudsin ma ilusti Maidlasse oma koju ja miski ei olnud selle ajal muutunud. Viktor oli veidi suuremaks kasvanud, aga muu oli ikka sama. Tegime väikse laua ja jutlesime päris pikalt. Lõpuks ma tõesti olin kohutavalt väsinud oma pikast reisist ja otsustasin magama minna. Kaarel tuli koos minuga. Paari päeva pärast tegin ma ka oma sünnipäeva peo, kuigi tegelikult ei ole see mul küll plaanis. Kohal olid inimesed, keda vähe tunnen. Tekkis selline olukord, et nemad teadsid mind jube hästi, aga mina neid vaevu vaid. Muidugi olid kohal ka mõned mu lähedased sõbrad, aga vaid mõned. Kui ma küsisin kelleltki, kes need inimesed kutsus, siis kõik vastasid mulle, et mina. Ma olin veidi ehmunud ning ei teadnud mida öelda, aga jätkasin rahumeeli oma sünnipäeva ja ootasin ööd, et ma saaks uinuda ja ärgates oleks kõik seal maal kus olema peab. 

Ei tea kas ma ootan siis alateadlikult pingsalt oma sünnipäeva või mis oli selle tähendus?

Üht ma tean, et 21.aastaseks ma küll väga saada ei taha.