Hawaii: Juhus või siiski mitte?

Hommik algas veidi hilisema tõusmisega kui teisipäeval, kuid siiski piisavalt vara. Panin endale äratuse kella 9ks, et tõusta ja end kasida, süüa ja minna tööd otsima, kuid siiski jäin mõtlema. Ehk on parem peale TB-testi tulemuste saamist tööd otsima minna, kuna siis ei ole mu aeg piiratud. Ja just nii ma tegingi, esmalt käisin TB-testi tulemuste järel koos Urmasega. Kodus panin algul põlvpüksid ja topi, kuid hiljem Andi mainis Urmasele, et peab olema ametlikult riides, et minna intervjuule. Siis vahetasin oma riided lilla kleidi vastu. Kuid lillat kleiti selga pannes tekkisid samuti raskused, nimelt ei tahtnud see imepeenike lukk kenasti kinni panna, kuna ise ei saanud hakkama palusin Urmast, kuid tema ka ei saanud, siis mõtlesin, et eks ma vahetan kleidi, mis mul muud üle jääb. Kuid sellegipoolest ma ei jätnud oma jonni ja proovisin seda uuesti kinni panna, võttes kleidi maha ja siis uuesti selga pannes sain ta peaaegu kinni, kuid veidi jäi puudu. Palusin jälle Urmaselt abi ja lõpuks saigi lukk kinni.

Seadsime siis ruttu sammud Diamond Head Health Center'i poole. Sinna minnes jäid meile jälle teele igasugu puuviljapuud. Mangod olid teisipäevaga võrreldes veelgi punasemad ja veelgi isuäratavamad. Kuid me jätkasime teed siiski Health Centeri poole, kuna meie aeg oli piiratud ja Urmasel oli kell 16.15 juba intervjuu. Seega käisime seal ruttu ära, medõde vaatas koha üle kuhu süstiti tuberkuloosi ning katsus kas see on pehme ning andis mulle väikse paberi, mis tõendas, et ma ei põe tuberkuloosi. Sinna minnes oli meile ka Otto järgi jõudnud, kellega teisipäev tutvusime ja kes käis samuti tulemusi saamas. Kõndisime rahulikult Waikiki poole juteldes ja naerdes, kuis Island Colony juures hakkasid meie teed lahku minema. Esmalt läks Otto koju, meie Urmasega jätkasime veidi veel teed, kuid siis Waikiki Trade Centeri juures läksid ka meie teed lahku.

Mina jäin seisma ja vaatasin enda üles kirjutatud töökohti, kuhu võiksin kandideerida ja Urmas sammus pea ees intervjuule. Vaatasin oma nimekirja ning ei teadnud, kust alustada. Esmalt arvasin, et kõnnin Yogurtlandi poole ja uurin kas neil on vabu kohti, kuigi Otto oli juba maininud, et neil on seal mitu eestlast juba tööl. Siis mõtlesin, et lähen siis rahumeeli mööda Kuhio tänavat, et lõpuks jõuda Kalakaua tänava algusesse või siis siiski lõppu. Selles ma kindel pole, kuna ma täpselt ei teagi, mis pidi need numbrit lähevad. Vaatasin korraks ka esimest töökohta, milleks oli Edward's cafe, kuid kuna see tänav ei olnud mulle tuttav, siis ma kahtlesin veidi. Ei olnud tol hetkel ka mahti kaarti kätte võtta. Sammusin siin pigem pea norgus, kuna vaatasin tänavaid ja samas ka kohti kuhu minnna. Jõudsin lõpuks Kanekapolei tänavaga risti, vaatasin, et Edward'si kohvik asub ka sel tänaval ja mõtlesin, et lähen käin sealt läbi. Kuid millegipärast ma vaatasin noolt valesti, kus oli näidatud <--400 ja mu oli vaja 444, siis ma nägin seda noolt vastupidi, mistõttu sammusin ka teises suunas üle tee. Jõudsin vaid tee ületada kui märkaisn, et ma ei näe majadel ühtegi numbrit, siis kõndisin edasi lootuses, et tuleb vastu mõni. Kui äkki hoopis üks võõras mees ütles mulle "Hi", ma keerasin ümber ja vastasin samaga. Mees oli piisavalt pikka kasvu, pigem Indu moodi, kuid ma pole selles kindel. Veidi matsakas, kuid siiski üllatavalt sõbraliku näoga. Hakkasin taga rääkima ja ta uuris kust ma tulen. Vastasin talle, et tulen Eestist ja ta hakkas veidi naerma. Siis uuris ta mult, mis ma teen. Vastasin talle, et olen töö otsingutel. Ta uuris mis tööd ma enne olen teinud vastasin, et kohvikus teenindaja, müüja jne. Ta ütles mulle, et tule muga kaasa, mul on siin samas kaks kohvikut ma näitan sulle neid. Ma siis sammusin kaasa ning ta rääkis mulle, et miski ta sees ütles talle, et tervita seda neidu ehk siis mind. Kiire jutuajamise käigus oli mul meelest läinud uurida mis ta nimi on. Enne ta küll mainis, et on Austraaliast pärit, kuid peab siin Hawaiil India restorani. Ta vastas selgelt ja kiiresti, et ta on Edward ning tema kohviku nimi on Edward's cafe. Ma jäin tardunult seisma ja mainisin talle, et mul oli just plaanis see koht ülesse leida, kuid tundub, et läksin kogemata vales suunas. Ta hakkas naerma ja ütles "Milline juhus." Sammusime siis tema kohvikusse ja tee peal ma veel näitasin, et kirjutasin mitmete töökohtade kontaktid ülesse ja see oli mul esimene, mis pani teda veel rohkem imestama ja samas ka naerma. Kõndisime kohvikusse ja seal oli kaks neidu, kes töötavad seal Tara ja Eliah (loodan, et kirjapildiga ei eksi). Ta rääkis nendega juttu ja esmalt mainis ta meie vahvast juhusest, kuidas miski ütles talle, et ta peab mind tervitama ning siis mainis ta, et küllap jäi talle ka silma mu lilla kleit. Talle pidavat lilla värv meeldima, mis pani ka minu veidi naerma. Kohvik oli küll väike, kuid ütlemata hubane, seal olid nahast kõrged toolid, mis olid leti ääres, mitu telekat ja samas mängis ka õdus muusika. Seal ta rääkis veidi oma töötajatega, et kes oskab üht uut programmi kasutada, mõlemad tüdrukud küll kahtlesid veidi endas kuid ülemus palus neil läbi lugeda uue programmi juhis, mis oli kirjas mustade kaantega raamatus. Öeldud ja tehtud. See tähendab, et tüdrukud hakkasid sellega juba tegelema. Samas andsid nad ülemusele ka kirja, kus oli kirjas asjad, mis hakkavad otsa saama ja mille varusid tuleks täiendada. Kui jutud said aetud, näitas ta mulle veidi ümbruskonda ja siis me sammusime teise kohviku juurde, mis oli üpriski seal lähedal. Sinna jõudes sain teada, et ta rendib veel rollereid ja jalgrattaid. Seega on tal nö mitu äri koos. Teine kohvik oli veidi suurem kui eelmine, kuid samuti hästi õdus ja meeldiv koht. Vähemalt oli seal palju parem ja jahedam kui õues. Seal andsin ma talle oma resumee/CV. Kui teised pidid kogu aeg iga sugu taotlusi/avaldusi täitma, siis mul seda ees ei seisnud. Korraks palus ta mul ka leti taha minna ja vaadata, et kas ma olen piisavalt pikk, et leti tagant välja paistan ja tõesti pikkusega mul ei ole probleeme. Olin piisavalt pikk. Mul tekkis vahepeal ka suur janu ja uurisin talt, kas ma võiksin vett juua ja ta ütles mulle "Mine võta külmkapist uus pudel" Seda ma tegingi ja nii hea oli juua külma vett. Lõpuks said meie jutud aetud ja nüüd seisab mul ees proovipäev, mis toimub homme kell 8.00AM. Lisaks uuris ta mult, et kus ma elan. Vastasin, et üürima sõbraga tuba üle kanali, mainisin talle ka aadressi ning ta ütles, et kui öömaja oleks vaja, siis tal on samuti 2 voodikohta olemas. Kuigi see oleks siis juba kaugemal, bussiga peaks sõitma. Kuid senimaani meile sobib ka see koht ehk. Kuna mainisin, et olen sõbraga, siis ta mõtles, et äkki mu sõbral ka huvi töö vastu ja ma lubasin küsida. Nüüd kus Urmas sai intervjuul käidud ja kindlat vastust pole saanud rääkisin talle ka oma loo ja talle pakkus küll huvi, kuna seal on kindlad tunnid, nimelt 40h nädalas seega 8h iga päev. Palk on küll 7,25$/tunnis +Tipp. Vaja on mul nüüd musti pükse, võtan vast oma mustad retuusid ja valget T-särki, mul on küll pildiga T-särk äkki sobib ka see või siis võtan beeži topi.

Uskumatu mu töö otsimine kestis vähem kui 10 minutit, kuna ma ei leidnud tööd, vaid töö leidis minu. Siiski tekib küsimus kas see oli tõesti puhtjuhus. Ma arvan küll, et oli kuna ma ei teadnud seda isikut ja tema ei teadnud mind, seega see oli hea juhus. Küllap miski täna juhtis mind nii, et see kõik pidi nii minema. Mind vaid imestab see, et ma esimest korda võtsin end korralikult siin kokku ja tahtsin tööotsimisega tegeleda ja vaata, aga vaata kõik läks nii nagu vaja oli või isegi veel paremini. Damn I am happy :) Õnneks pole töökoht ka väga kaugel minust.

Lõpuks kui koju sammusin teadsin, et pean nüüd Urmast ootama kuna võtmed jäid talle, sest me arvasime, et mul läheb kauem aga ei läks vastupidi. Sain õnneks siiski korterisse ja vahetasin kähku riided ja asusin postitust tegema. Loodame, et homne möödub ka hästi.

Tegin teksti lausa roosaks, et paistaks hästi silma. Ometiks ma kõndisin täna isegi jalad rakku veidi, siis vähemalt ma sain tööle.

Hoidke pöidlaid!