Hawaii: Miilid ja puuviljad

Tänane päev oli üks mõneti tihe, kuna oli vaja käia siin ja seal. Tänane päev algas varajase tõusmisega, millele järgnes kiire söömine ja siis riietumine ning siis seadsimegi oma sammu välja. Esmalt suundusime Honolulu Social Security Office'sse, kus käisime oma Social Security Number'it taotlemas. Meil seisis ees pikk maa kõndimist. Kuna me oleme ühed uudishimulikud ja seiklushimulised inimesed, siis otsustasime jala sinna minna. Umbes 3 miili oli tee pikkus. Palavuse tõttu oli päris raske minna sinna, kuid me saime hakkama. Tegelikult oli see üks mõnus treening. Tee peale jäi meil väga palju erinevaid autopoode nagu BMW, Mercedes, Lexus ja Lotus jne. Jalutamine sinna oli üpriski igav, kuna ei olnud just väga palju huvitavat rääkida ega vaadata. Pealegi läksid tee peal mu prillid ka katki :/:/, mistõttu hakkas mulle ka Päike silma paistma ja tundub, et nägu ka veidi sai Päikest vist. Kohale jõudes läbisime järjekordselt turvakontrolli ja siis ootasime oma järge. Täitsime veel ühe avalduse. Algul läks meie järjekord ruttu. Kohale jõudes oli seal C402 vist ja kuni C407 läks päris ruttu, kuid siis hakkas aeg nagu venima, igal inimesel läks ligi 20 minutit, mõnel ka 16, siis 5 ja lõpuks oligi meie kord käes C412-Urmas ja C413-mina. Küsiti kas taotlen seda numbrit esimest korda, kas olen esimest korda USA-s ja üks küsimus oli veel, et kas olen käinud mingites riikides... nimed olid kahtlased seega vastasin EI. Kohapeal nägime väga palju eirnevaid inimesi, erinevaid kultuure. Seal oli arvatavasti üks Hawaii perekond, kus oli 4 tüdrukut ja 1 poeg, ema ja isa. Lapsed oli veidi lärmakamad kui tavaliselt, kuid samas oli päris naljakas neid vaadata, kuna välimuselt oli lapsed täitsa nunnud. Noorim oli vast 3-5 aastane ja vanim 16-18 a. Vahva oli tegelikult vaadata kuidas õed väiksema õe ja vennaga mängisid. Mul tekkis kohe tunne, et mina polegi piisavalt palju oma nooremate õdede-vendadega mänginud ja samas neid vaadates tekkis ka igatsus koduste järgi. Lisaks neile nägin ma seal ka ühte tüdrukut, kes oli nii 4-5 aastane ja välimuselt tundus, et täitsa piff ju :D Tal olid prillid ees ja kontsakingad jalas, mis tegi temast nagu pisikese barbie. Sealt lahkudes mõtisklesime veidi, et kas käia kodunt ka läbi või minna otse tuberkuloosi testi tegema. Lõpuks otsustasime ikkagi otse minna ka TB testi tegema, mis asus põhimõtteliselt teises linna otsas. Sinna minek oli poole raske, kuna õues oli juba päev ja Päike oli veel efektiivsem, mistõttu oli palju palavam. Sinna minek oli hingeldades suht. Läksime läbi elamurajooni, kus kasvasid iga maja juures erinevad puuviljad: mangod, greibid, sidrunid, kookosed jne. Napsasime endale kaks pooltooret greipi, loodame, et need on mõne päeva möödudes juba piisavalt söödavad. Hiljem möödusime ühe tädikese majast, kes oli väljas ja ma täiesti lampi ütlesin talle "HI" ning ta pakkus meile mangosid, mis olid üpriski pisikesed võrreldes nendega, mida me poest ostnud oleme. Vahel mind ikka imestab ameeriklaste heldus ja sõbralikkus. Tänasime kenasti tädikest ja suundusime Kliiniku poole. Kohale jõudes avastasime, et meil on veel ligi 40 minutit aega (TB testi sai teha alates kella 14.00), siis me mõtlesime, et me jaluatame veidi ringi. Kuid kui tagasi tahtsime minna, siis eksisime veidi ära, kuid lõpuks leidsime õige koha ülesse, kuna kohalikud jäid autoga seisma ja küsisid, kas me oleme eksinud ja me küsisime kus asub Diamond Head Health Center. Nad juhatasid tee kätte ja tundus, et me olime sellest mööda peaaegu jalutanud. Enne veele käisime ühes haiglas ja jõime vett, kuna me ei hakanud vett kodunt kaasa võtma, siis tahest tahtmata tekkis meil janu. Lõpuks läksime tegema TB testi, kohale jõudes nägime, et järjekord on juba tekkinud ja seal pidime ka blanketi täitma. Aga järjekord möödus imekiiresti, näitasime medõele dokumenti, ta süstis minu kätte tuberkuloosi ja küsis niisama paari küsimust. Neljapäev peab tagasi minema, et teada saada tulemused. Seega neljapäeval seisab meil ees sama pikk tee. Muidugi tänasega võrreldes siiski poole lühem.

Tagasi teel kui ka sinna teel mööda kanali äärt kõndides nägime linde, kalu. Kanalis on ikka päris palju kalu. Urmasel tekkis isegi kalastamise isu.

Peale testi tegemist ühines meiega veel üks eestlane, kes oli vaid mõni päev tagasi siia saabunud seega saime ka ühe eestlasega tuttavaks ja jutlesime terve tee.