Kuna eile oli plaanid mõneti paika pandud, siis täna tuli vaid plaani järgida. Ma magasin jälle jube kaua, siis ärkasin, olin veidi internetis ja siis seadsin oma sammud randa. Polnud juba pikka aega rannas käinud. Tegelikult isegi ei mäleta, mil viimati käisime. Enam nagu ei tõmbagi iga päev randa. Me peaks hoopis Oahu saart avastama ja minema Waikikist väljapoole, kus rand pidi veel imelisem olema. Seega me peame seda nägema.
Lõpuks olime siis valmis ja läksimegi randa. Tee rannani tundus täna kuidagi eriti lühike. Tee peal pildistasin jälle igasugu puid ja mulle huvitavaid asju. Tundub, et mulle meeldib kohe väga loodust pildistada. Minus ikka on seda pildistamisekirge. Samal ajal tegi Urmas mõned lõuatõstmised ja siis me jätkasime minekut randa, kuigi rand oli juba 100m kaugusel. Randa jõudes ujusime veidi või noh tegelikult päris kaua sulistasime vees. Lasin Urmasel mõned pildi teha ja siis nats kuivasime ja hakkasime asju kokku pakkima ja läksime koju. Kõndisime lähima pingini paljajalu ja siis panime jalanõud jalga ja sammusime koju.
Koju jõudes läksin otsejoones duši alla, kuna peale ujumist on kogu keha ja juuksed niivõrd vastikud(kuiv ja kleepuv). Duši all käidud, sõin veidi, rääkisin musiga juttu ja sättisin end korda ja ajasin end tööle. Tööle jõudsin umbes 15 minutit varem ja siis ma ootasin veidi, et CLOCK-IN'i teha, kuid üks töökaaslane ütles, et said võid selle varem ka teha. Nii ma ka tegin, kuna see on ju mulle kasulikum. Tööle jõudes avastasin, et seal valitses mõneti kaos-nõud olid laiali ja pesemata. Arvasin siis, et alustan nõudega ja siis vaatan edasi, mis teha annab, aga Steven (vahetusevanem) pani mu hoopis koonosekujulisi vahvleid tegema. Ta näitas mulle ruttu ette kuidas neid teha ja siis ma tegingi pea terve õhtu vahvleid. Vahepeal sai tainas otsa ja tegin uue. Vahvlid olid täitsa hea lõhnaga, et endalgi tekkis tahe, kuid siiski pidasin vastu. Vahvli koonosesse keeramine oli veidi raske, kuna vahvel oli nii tuline ja nii kaua kuni ta on pehme tuleb teda keerata, kuna pärast on ta krõbe ja siis ei tee sa enam midagi temaga. Põletasin mitmel korral oma sõrmed ära, kuigi mul olid kolmekordsed õhukesed kindad käes. Vahvlid sain tehtud, siis vahepeal koristasin saali ja niisama vaatasin ringi.
Täna õpetati mulle ka lõpuks, kuidas teha jäätisepalli ja ka erinevates suurustes. Algul tegin väikeseid ehk 5oz, siis keskmisis ehk 8oz ja siis ka suuri ehk 12oz. Mul tulid need isegi kenasti välja, seega äpu ma pole. Enamjaolt olid pallid kaalujärgi päris täpsed. Steven näitas ka kuidas nad lisandeid lisavad. Kui tavaliselt pannakse lisand vaid peale, siis nemad segavad lisandi jäätisega. Üldiselt arvan, et saan küll hakkama. Proovisin mitmeid kordi ja küll mul välja hakkab korralikult tulema ja ka veidi kiiremini, kuna täna õppides olin veidi aeglane, mis on muidugi loomulik. Muidugi pidin ma ka kaaluma jäätist, et tekkis arusaam kui suur on teatud suuruse jäätisepall.
Lõpuks sain ma ka ühe paljude "lemmiku" töö ehk siis vahvlimasina puhastamise, mis on jule tüütu ja samas ka pikaldane tegevus. Üks neiu sai väikse noomituse eelneva tööpäeva pärast, sest vahvlimasin polnud piisavalt puhas. Ma siis puhastasin seda ja palusin ka mänedžeril üle vaadata ja ta oli rahul. Rääkis ka teistele, et ülemist osa tuleks nii ka puhastada. Kiitis mind ja näitas, mis on tähtis selle puhastamise juures. Steven ka kiitis ja tänas mind, et ma selle töö ära tegin. Steven ütles, et tavaliselt ei taha väga keegi seda tööd teha, aga sa tegid ära ja tänan. See on ikka paras jõukatsumus, kuna käsi väsib ikka ära seda nühkides. Kuid puhtaks ma ta sain, võib-olla veidi puhtam kui tavaliselt.
Tööpäeva lõpus hakkasime koristama ja kõike tegema. Koristasin saali ja jälle Steven tänas mind. Siis me pesime nõusid. Palusin Dylanil teha endale jäätis ja ta tegigi. Kui aus olla siis jubemagus oli see jäätis, aga siiski ka hea. Kuna Keiu nägi, et Dylan tegi mulle jäätise, siis tekkis ka tal tahe, ma palusin Dylanil ka talle teha. Sõime jäätise ära ja siis hakkasime jäätiseid külmkappi panema ja rääkisime niisama juttu. Üha enam mulle tundub, et ma olen sattunud tööle inimestega, kes mulle meeldivad, kes on vabad suhtlejad, kes ei vaata sind imelikult ja ei tee sind maha. Kes austavad sind ja on sinu vastu sõbralikud. See mulle tõesti meeldib, isegi mänedžer on väga sõbralik ja uurib mult, kuidas mul läheb ja mis ma arvan tööst ja kas ma saan hakkama.
Dylan on üks kohalik poiss, kelle teenindamisviis on kohvikus parim. Ta on üdini avatud, ta aretab vestlust klientidega ja teeb meie kohvikut meeldejäävaks. Ta teretab vanemaid inimesi viisakalt öeldes neile proua või härra, mis on kindlasti meeldiv. Ta naljatlesin temaga ja ütlesin talle, et ta peaks vist ise meile seal laulma hakkama, vahetaks ta raadio vastu. Talle meeldis see variant.
Lõpuks kui asjad olid tehtud, hakkasime kodu poole liikuma. Kuna Dylan ja ta sõber olid 24h Fitness'isse minemas, siis ma läksin koos nendega, kuna tee oli enamasti üks. Rääkisin tee peal nii tema kui ta sõbraga juttu ja need tüübid on niivõrd sõbralikud ja vahvad. Dylan andis mulle omatehtud Honey Dew joogi, mis on sellise omapärase maitsega, mida ma ei oska kirjeldada, aga värv on tal roheline. Lõpuks olin juba kodulähistel ja nad otsustasid ikka kindluse mõttes mind täitsa koduni saata, kuna juba üks päev mind hoiatati, et õhtuti on ohtlik siin ringi liikuda. Viisakad poisid saatsid mu majani ja avastasid, et ma elan neile ikka väga lähedal. Nad ise elavad täpselt üle tee, vaat kui vahva. Seega saan mõni teinekordki koos nendega koju tulla. Lõpuks olin juba toas ja siis vahetasin kähku riided, kuna mul oli kohutavalt palav. Ja siin ma olengi kirjutan postitust ja mõtlen magamisele. Kuna koju tulles Urmas juba magas, siis ma istun siin pimedas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar