Hawaii: Jaanipäev

Nagu ma juba enne mainisin, siis on eestlastel ikka tavaks siin olles ka jaanipäeva pidada ja nii oli ka see aasta. Sihtkohaks võeti Makapu'u Beach Park, Waimanalo Beach.
Kohale läksime sinna number 23 bussiga ja peale kuut hakkas buss sõitma ja ta sõitis sinna üle tunni aja, kuna peatus pea igal pool. Pileti hind oli $2.50. Alustasime oma sõitu algpeatusest ja igas peatuses tuli mõni eestlane juurde, seega lõpuks oli terve buss eestlasi täis. Bussisõit oli nii pikk, et mul hakkas ka vaikselt uni peale tikkuma. Võimalik, et sellepärast, et laupäeval sai väga vara ärgatud, sest käisime matkamas ja reede sai töölt hilja tuldud ja hilja magama heidetud. Naljakas oli see, et Tallinnas olles kasutan ka igapäevaselt nr 23 bussiteenuseid ja siin saab ka 23-ga sõita. Lõpuks jõudsime ka sihtkohta, mis on kindlasti kena koht.
Kuna igaüks pidi ka tõrviku ostma ja tooma sinna, et valgust oleks, siis me ostime ka ühe tõrviku Walmartist, aga hiljem saime teada, et õli ka vaja, kuna ilma selleta ei põle ju ja me ei viitsinud enam seda juurde osta. Jäime lootma, et keegi sheerib. Aga lõppkokkuvõttes suutsime tõrviku maha unustada. Kuna jaanipäev on grillimispäev, siis me tahtsime ka liha kas grillida või siis vähemalt süüa. Seetõttu ostsime liha ja siis Urmas praadis selle kodus ära ja rannas sai süüa seda, kuna me ei olnud kindel, mis sellest lõkkest seal saab.

Kohalejõudes oli juba üpriski pime. Esimesed asjad, mida märkasin olid ümbritsevad mäed, mille seinad olid nii krobelised ja mägi iseenesest oli üpriski kõrge. Tekkis vahepeal tunne nagu kuskil eraldatud kohas oleks. Teiseks jäid mulle silmad suuremad ja jõulisemad lained ja muidugi ka kamp eestlasi. Kuid ülejäänud asjad jäid pimeduse tõttu veidi hädiseks.

Meid oli rannas üpriski palju ja kõik otsisid kedagi ja kasutasid oma taskulampe või siis valgustust telefonil, et kedagi leida. Kui ma kõndisin ranna juurde, siis liiv oli veel üpriski soe, aga samas paljajalu oli ohtlik, kuna liiva all oli nurgelised kivi, kuid need olid vaid tee alguses, kuid sellegipoolest pidi olema hästi ettevaatlik, et mitte jalga välja väänata. Ise kõndisin mitu korda nii, et oleks maha kukkunud või libastunud.

Üldjoontes hoidsid kõik nagu oma gruppides ja väga raske oli kellegagi otseselt suhelda. Muidugi saime suhelda erinevate inimestega, mis oli muidugi hea, aga enamus ajast ma vedelesin või siis istusin ja kuulas merekohinat, mis oli kuidagi nii mõnus. See kohin pani mu mõtted tööle ja tänu sellele tundsin end kuidagi hästi. Muidugi sai sealt ka mõned uued tuttavad, keda polnud ju varem näinud, aga see on ka kõik. Üldjoontes arvan, et pimedus mängis suurt rolli inimeste passivsuses. Enamasti vajusid kõik nii vara ära, et see oli minu jaoks lausa üllatav. Igal pool keegi magas. Seega terve rand oli eestlasi täis (sh ka mõni lätlane, leedukas ja venelane).

Kohapeal sai ka mõned joogid tehtud, ise isiklikult jõin vaid 2.5 klaasi rummikoksi ja muud ma väga ei tahtnudki. Polnud väga isu ka selle järgi. See eest liha ja vahukommid ja muud asjad maitsesid mulle hästi. Pähklid meeldisid ehk mulle ka kõige rohkem.

Eestlased tegid meile sinna ikka väikse lõkke ka ja julgemad sooritasid hüpet üle lõkke. Õnneks lõke oli nii väike, et hüppamine ei olnud kõige raskem, kuid siiski liivas jooksmine polnud ka just kõige kergem. Mingi aeg tuli kohale ka politsei, kuna rannas ei tohi lõket teha seal, kus pole lubatud. Seetõttu sai lõkkepidu ruttu läbi. Politsei uuris veel, kas kõik on 21, kuid kedagi pingsalt uurima ei hakanud. Enamus siiski ei ole 21. Kuid lõpuks läks ta minema ja sellega probleeme ei olnud.

Siis kui kõik juba magama oli läinud või siis valdav enamus meist magas, siis hakati üksipulki läbi vaatama, kes kus magab ja kellega jne. Seega üritati neid ka veel veidi ülesse ajada. Meie ei läinud magama, kuna esiteks ei tahtnud ma rannas magada, niigi olin üleni liivane. Teiseks teadsime, et saame Andyga koju. Meil oli ka väike lootus, et näeme ka päikesetõusu, kuid kahjuks meil ei õnnestunud seda ära oodata, kuna päike tõuseb alles mingi 5.30 või nii ja meie lahkusime enne 5te. Koju jõudes rääkisime Andyga juttu ja ta näitas meile oma imeilusaid pilte. Lõpuks oli kell juba nii palju, et pidi magama sättima. Oli ju juba pühapäev ja me pidime sel päeval ka tööle minema, kes varem ja kes hiljem.

Mulle öeldi, et ma olen inimene, kes paneb teisi naeratama. Isegi siis kui inimesel on kurb tuju või siis ta õnnetu või lihtsalt tõsine, siis mind nähes hakkab inimene rõõmustama. Ma siis ütlesin, et olen jah üks paras kloun ja naljakas inimene. Tore kui ma suudan teisi rõõmustada.

Andy pildid, loodan, et näete neid. Need on tõesti kenad.

http://www.facebook.com/media/set/?set=a.10150313505493541.352511.511718540&type=3

Veidi infot sellest rannast

http://en.wikipedia.org/wiki/Waimanalo_Beach,_Hawaii

Kuna oli üpriski pime, siis pilte väga ei teinud, aga lisan siia need üksikud ja lisan teile ka pildi sellest rannast, mis pole minu tehtud, aga loodetavasti lähen sinna või taolisesse kohta üks kord ise ja teen pilte.