Avastused...

Täna hommikul plaanisid kõik  randa minna surfama ja niisama päevitama /ujuma. Tahtsin samuti nendega kaasa minna, kuid vaata aga vaata tasus mul vaid minna riideid vahetama kui kõik oli kadunud. Kahjuks ei suvatsenud keegi mind oodata ja samuti ei olnud mul enam võimalik neile järele jõuda. Läksin liftiga alla, aga kahjuks pidin väga kaua lifti ootama. Jooksin välja ja läksin sinna suunda kuhu nad vast läksid, kuid asjata kedagi tuttavat ei olnud mul võimalik märgata, kõik olid läinud. Seetõttu mõtlesin, et tühja kah. Läksin siis korterisse tagasi, kuigi väike pettumus oli küll, et kui palud oodata, siis seda ka ei suudeta teha, aga noh mis teha. Selliseid inimesi on ju ka vaja, kes teistega ei arvesta. Oleks mul olnud kas või mõne inimese number oleksin helistanud, aga ainuke number mis mul oli Urmase oma ja temagi jättis telefoni koju kuna see pidavat tühi suht olema, aga see selleks. Ma ei saanud ka neile järgi minna üksi, kuna ma ei teadnud, kus nad täpselt rannas on, sest rand on suur ja lai ja omainimesi on seal üpriski raske leida. Selletõttu otsustasin mööda alustatud teed tagasi minna. Tulin tagasi ja sain vähemalt rahulikult emaga juttu rääkida, mis oli väga hea, kuna nii mõndagi oli meil ju arutada. Läksin rõdule ja istusin seal, et veidi värsket õhku hingata ja vaadata linna. Kuigi linn oli ikka samasugune, siis tol hetkel tuli mul palju mõtteid pähe, mida teha. Hiljem läksid ka teised inimesed randa, kes enne ei tahtnud ja kutsusid mu kaasa ja ootasid ka ilusti ära. Siis ma mõistsin, et teiste järgi joosta pole mõtet, kui kellelgi on vaja siis kutsub su ise kaasa mitte ei jookse su eest ära. Aga küllap oli eelmistel kiire, mis seal ikka siis. Teisel katsel randa minna toimus kõik väga meeldivalt ja samas palju rõõmsamalt. Seetõttu olen ma rahul, et ma eelmistele järgi ei jõudnud. Aga mis seal ikka. Nagu meile koolitustel juba mainiti, siis siin me õpime iseseisvust, probleeme lahendama ja igasugu muid asju. Seega siin olles pean ma olema tugev ja saama kõigega hakkama :) Nagu ema ütles mulle, et ma oleks siis kõige tublim. Siin olles ma tean, et Eestis on mul tõeliselt palju toetajaid, kes ei ole küll minuga, kuid sisimas mõtlevad mulle. Ja see paneb mu naeratama. 

Lõpuks kui randa jõudsin, siis enamus inimesi surfasid ja niisama päevitasid, kuid kuna mul polnud tuju, siis ei olnud mul ka erilist soovi surfata. Ma pigem võtsin päikest ja vaatasin ringi. Samas pildistasin ka ümbrust, kuna see meeldis mulle. Ma olen viimasel ajal väga palju pilte teinud, nii loodusest kui ka inimestest ja see meeldib mulle. Kuigi mul ei ole just kõige parem fotoaparaat, siis sellegipoolest  meeldib mulle pilte teha. Kindlasti soovin ma mingil ajal soetada endale korraliku peegelkaamera.

Peale randa läksime Zanzabar'i, et uurida, kas saab sinna flaierijagajana tööd, aga kahjuks oli see nii vara kinni. Siis läksid meie teed Urmasega lahku mõne arusaamatuse pärast ja mina läksin jalutama. Üksi jalutamine mööda Waikikit oli üpriski paljutõotav. Esmalt vaatasin niisama ringi, uurisin pinda nii öelda ja tutvusin piirkonnaga. Mulle meeldis see, kuna tavaliselt käisin ringi teistega ja siis ei pööranud nii palju tähelepanu teele, seetõttu tundus mulle, et ma ei orienteeru siin üldse. Aga täna ringi käies, oli mul palju huvitavam. Vaatasin ringi ja nägin igasugu poode, kuhu võiks isegi tööle kandideerida. Lisaks sellele tutvusin nende kõige tähtsamate tänavatega. Lõpuks oli mul juba meeles mis tänav on Kuhio, Kalakaua jne. Seega oli mul tänasest jalutamisest palju kasu. Huvitav on see, et kui küsid inimestelt mõne asukoha kohta, siis üpriski tihti ei teata, kus see asub või siis ei saa sinust aru, mis on veidi halvem variant. Küsida võib paljude käest, kuid mõni ütleb sulle, et ei tea või siis suunab järgmise juurde.

Täna otsustasin käia YogurtLand'is. Te ei kujuta ette milline vägev koht see on. See on üks suurepärane kohvik, kust on võimalik osta jääjogurtit kohe väga paljudes maitsetes. Lisaks on sul võimalik sinna peale panna väga palju erinevaid lisandeid, alustades puuviljadest lõpetades kommidega. Igatahes fantastiline koht ja ma kindlasti käin seal veel. Eestis võiks see ka olla, minu teada veel meil ei ole sellist asja. See on iseteenindusega kohvik. Ise laod endale nii palju kui tahad, jogurt+ lisandid ja siis kaalud ning selle järgi tuleb ka hind. Täitsa vahva ju...Jogurt oli imemaitsev ja ma isegi ei tea mis maitseline mulle kõige rohkem meeldib, kuna kõik oli lõpuks mul segunenud.

Minu maius :)

Peale jalutamist üksinda läksin ööbimiskohta, et kirjutada mõned mõtted blogisse ja käia duši all. Peale seda läksime lõpuks oma renditud tuppa. Kui see saab veidi hubasemaks tehtud, siis teen pilte ka. Tänane päev oli omamoodi huvitav, kuna kõik kes enne ööbisid teiste juures(seega 9 inimest) kolisid täna välja, kõigil oli lõpuks võimalus minna renditud korteritesse ja tubadesse. Kõik olid selle üle muidugi õnnelikud. Ma olin ka õnnelik, kuna ma teadsin, et siis on mul vähemalt suurem vabadus ja ma ei tunne, et oleksin nagu liiga pealetükkivalt kellelgi külas. Selletõttu olen ma nüüd vaba nagu lind. Mul on ruumi ja mul on ka aega oma tegevusi teha, ma ei sõltu nii palju enam teistest. Selleks, et koju tulla ei pea ma enam ootama kuni keegi mulle alt ukse lahti teeb ja liftiga ülesse laseb. Pigem on mul nüüd võtmed, millega ma saan ise tuppa :D Siia jõudes sain ka wifi parooli, mis on senimaani pikim wifi parool mida eales näinud olen. (968ab7e4d502f32311a1) kui ma ei eksi siis 19 märki on parool jube, selline küll meelde ei jääks. Aga nüüd vaatan netis igasugu saateid ja suhtlen teistega enne magama minekut veel.