Pärlisadam

Kahjuks nurjusid ka seekord meie plaanid. Tahame jätkuvalt minna North Shore'ile, aga kuna meil jäi 5st inimesest üks puudu, siis jätsime selle plaani katki, küllap suudame ikka üks kord ka seal ära käia.  Ootasime küll hommikuni, et ehk keegi siiski ühineb meiega, aga asjata. Üritasin kella kolme aeg magama minna, kuna olin töölt tulnud ja siis vaatasin veidi veel internetis ringi. Aga ma ei suutnud mitte mingi väevõimuga magama jääda, und lihtsalt ei olnud. Kell oli juba neli ja ma teadsin, et pean paari tunni pärast ärkama, et uurida kas meie tripp toimub või mitte, aga ei suutnud ma kuidagi end magama sundida. Läksin isegi vahepeal fb-i, et kirjutada sinna postitus:

Actually I should sleep right now, but I have no idea why I cannot fall asleep. I wish I could sleep right now! That's crazy, because I should wake up in 3 hours and I haven't even fallen asleep. Maybe it is pointless to sleep today ;)

Lõpuks ma vist jäin ikka magama, aga siis käis juba äratuskell ja ma helistasin Britile, et uurida toimuvat. Kahjuks midagi North Shore'i poolset ei tulnud, seega jäi meie tripp seekord ära. Aga Otto ja Brit suutsid kohe alternatiivi meile pakkuda ja ütlesid, et läheksime Pearl Harborisse, kuna teadsin, et Elin ja Keiu ka lähevad sinna, siis mõtlesin, et võime ju oma pundiga seal ära käia, mis meil kaotada on. Ütlesin siis neile, et uurin bussiaegu või miskit. Meil oli valikus kaks aega, kas kohe või 12 aeg, otsustasime kella 12 kasuks, kuna ma polnud suurt maganud ja Brit ja Triin olid ka vässud ja Otto oli alles hiljuti töölt tulnud, seega oli tema puhta magamata. Seega määrasime ajaks kell 12 ja ma pidin kuskil 11.45 või 11.50 Island Colony juures olema, kust me juba edasi pidime minema. Otto vaatas välja bussi ja selle aja. 

Heitsin siis jällegi veitsaks magama ja siis oli küll uni magus, kuigi teadsin, et pean mõne tunni pärast jälle ärkama. Magasin ja pärast oli jälle tõusmisega raskusi. Püüdsin, kus ma püüdsin ja sain ka ülesse tõustud ja jooksin end sättima, kuna kell oli palju ja mul ei olnud aega raisata. Panin riidesse ja panin bikiinid alla ja sammusin siis kenasti Island Colony poole.  Lõpuks olingi kohal ja vaatasin, et kell on nagu 11.50 juba ja kedagi pole all. Saatsin Britile sõnumi, aga keegi vastanud. Seega jäi mul vaid üle oodata all ja lõpuks nad tulid ja me kõndisime bussi peale. 

Bussi number oli 42. Saime kõik kenasti piletid ja istusime üksteise vastu. Sinnasõit kulges nalja täis ja lollusi rääkides. Mul oli ikka täitsa vahva Britu, Triinu ja Ottoga. Nendega sai nii palju nalja ja naerda. Brit on küll muidu tõsine, aga minu lihtlabane loba suutis ta küll naerma ajada. Seega oli meil väga lõbus. Mul lõpuks hakkas pea juba naermisest valutama. Kõik inimesed ümberringi vaatasid küll, et mis meil viga on ja mis me naerame, aga meile meeldis. Buss sõitis sinna kuskil tunni jagu, ma täpset aega ei teagi, kuna ei pööranud sellele tähelepanu. Buss viis meid kenasti Pearl Harbor mälestukoha juurde. 

Ma ise väga palju sellest ei teadnudki, seega oli see üks hariv ja kultuuripoolne väljasõit. Seal oli palju rakette ja muid masinaid. Samuti võis seal näha ka erinevaid laevu, mille juurde me kahjuks siiski ei pääsenud, kuna piletid olid juba kõik läbi. Selletõttu on meil plaan sinna ka tagasi minna. Tegime palju pilte ja kohtasime ka Keiut, Elinit ja Jaanat. Vaatasime seal ka lühikesi videolõike ja üht pikemat videot või siis filmikest, mis rääkis Jaapanlaste rünnakust sõjalennukitega. Jaapanlased ründasid Hawaii Pearl Harborit ja veel mitmeid sadamaid, kuid just selles sadamas oli kõige rohkem kahju. See kõik oli tõeliselt kurb ja sünge. Seal olid videod, kus inimesed rääkisid oma läbielatust ja kõigest, mis siis toimus. Minu arust oli see julm. Aga mulle meeldis, et sellest sadamast on tehtud nagu väike tutvustav muuseum või midagi säärast.

Lasime muidugi ka teistel meist pilte teha, et oleks ka kogu grupipilt olemas.  Vaatasime kõik põnevat kohad üle ja tundsime rohkem huvi selle koha kohta. Üks huvitav asi oli see, et kotte ei tohtinud kaasa võtta (sh pisike käekott, digikakott jne). Põhimõtteliselt pidid tühjade kätega minema sinna, aga mul oli rahakott, telefon ja digikas ikka kaasas. Seal oli paljude hukkunute mälestusmärgid.  Inimkaotusi oli ameeriklaste poolel kokku 2403 surnutena ja 1282 haavatutena. Mis on iseenesest suur number ju. Samas kui Jaapani poole peal olid kaotused minimaalsed.

Lõpuks kui kõik tähtsamad asjad olid läbi vaadatud asusime juba bussi peale, kuna 4h jooksul on meil võimalik bussiga ka tagasi saada, seega tahtsime ka seda võimalust kasutada. Bussisõit Waikikile oli vahva, seekord olid pinginaabriks Otto, kes küll magas enamus aja ja seetõttu vaatasim pilte ja rääkisime juttu ja tegime veidi Otto üle nalja. Ma küll ütlesin mitmeid kordi " Las väike poiss magab!"  Lõpuks jõudsime Waikikile ja siis mõtlesime, et käime söömas. Läksime siis Burger Kingi ja tellisime eine. Seal suudsime samuti nalja visata ja seega lõppes õhtu meil hästi. Peale selle asusime kodu poole ja ma pidin tagasi tulema, et pilte saada. Seega läksin koju, käisin kähku duši all, ootasin Urmase koju ja siis läksin Briti poole, et pildid saada ja sealt tööle asuda.

Tööpäev oli nagu ta oli. Minu puhul veidi uimane, aga saime kenasti kõigega hakkama ja polnudki suuri muresid. Nice job eksjuu. Arutasime igasugu asju ja nüüd on meil letilt juba mõni jäätis kadunud, kuna äri ju sulgub kahe päeva pärast. Seega pole meil enam vaarika ega vanilli jäätist. 

Veidi kasulikku lugemist:

http://et.wikipedia.org/wiki/R%C3%BCnnak_Pearl_Harborile

http://en.wikipedia.org/wiki/Pearl_Harbor