Aeg lendab märkamatult

Olen olnud kohapeal juba mõni päev rohkem kui kuu aega. Tõesti see aeg on möödunud vägagi märkamatult. Ei oskagi öelda, kas olen jõudnud selle aja jooksul palju teha, aga üht võin öelda, et selle aja jooksul on elu üpriski kenasti rööpasse jooksnud. 

Iga päev kuulen kelleltki, et Hawaii on olnud nende eluunistus ja kui ma hakkan mõtlema, siis Hawaii pole kunagi minu unistus olnud. Pigem oli mul soov seigelda ja end proovile panna erinevates olukordades ja ma tean, et ma suudan igal pool hakkama saada. Ma pole ju saamatu. Kuid siiski mul oli kunagi kohutavalt suur soov, lausa unistus käia Itaalias ja see unistus täitus juba  peaaegu 5 aastat tagasi. Seega ma olen jõudnud järeldusele, et kui midagi tõesti väga saada, siis peab otsima võimalusi ja sellega saadakse hakkama. Või end positiivselt meelestama.

Eile just rääkisin Dylaniga samal teemal. Ta ütles mulle, et kui inimene midagi kardab või siis tunneb hirmu millegi ees, siis just need asjad võivadki temaga juhtuda. Tegelikult sellest on palju näiteid ka. Ta ütles mulle, et tema on proovinud end alati positiivselt meelestada ja tõmmata enda poole vaid häid asju ja kõiksugu negatiivsust endast eemale tõugata. Tegelikult olen ma temaga täitsa nõus. Nii see on. Kui sa meelestad end millegi vastu, et sa ei saa millegagi hakkama, siis sa ka ei saa. Seega soovitan kõigil püüelda oma unistuste kui soovide poole. Miski ei ole ju lõppkokkuvõttes võimatu. Uskumatu, et tänapäeval on noormehi vanuses 19, kes juba mõistavad elu paremini kui mõni vanem noormees. Inimene teab kuidas oma elu elada ja kuidas tuua oma ellu vaid positiivsust. See on märkimisväärne. 

Mõneti olen jõudnud paljudele asjadele mõelda ja täna pidid lausa pisarad silma tulema kui hakkasin üht kurba lugu kuulama. Igatsus koduste järgi on meeletu. Ja ma tean, et te olete sellest ka teadlikud. Vahel ma mõtlen, miks ma varem pole soovinud blogi pidada, aga küllap mul pole varem piisavalt julgust olnud, et endast rääkida siin ja oma tegevustest, kuna lugejaid on igasuguseid. Vahel ma mõtlen, et mida küll mõni mu blogist arvab, mis talle meeldib ja mis mitte, kuid niisama ei tule ju keegi ütlema, pigem peab ise uurima, aga see selleks. 

Reisiblogi on hea pidada. Kuna ma vahel ise võtan ja loen mõnda oma vana postitust, kuna ega mul kõik ka meeles pole, mis ma siia kirjutanud olen. Kuid tean, et enamasti kirjutan ma hetkeemotsioonide põhjal, seega võib mu postitused hallat nii positiivsust kui ka negatiivsust. 

Üks päev ma istusin jälle rõdul ja tuul puhus läbi mu juuste ja mul oli nii mõnus õhtusel ajal seal olla. Sain mõelda omi mõtteid, kuna toas su mõte on kuidagi kinni. Eile üle pika aja kuulasin ka muusikat kõrvaklappidega kui tööle kõndisin ja pähe lõi jällegi miljon erinevat mõtet, mälestust jne. Kusjuures see tegi tuju veidi paremaks kohe, kuigi tööl olles olin küll üpris uimane. Sain küll kõigega hakkama, aga vajutasin kogu aeg valesid nuppe, kui raha pidin tagasi andma kliendile.  Kuid lõppkokkuvõttes sai kõik korda. Õhtu möödus naljatledes. 

Nii mõnigi ütleb, et tüdruk ei saa poistega sõber olla, aga mina saan ja ma tean, et minusuguseid inimesi on veel palju, palju. Iga õhtu kõnnin Dylaniga koju, kuna meil on ühine kodutee ja arutame igasugu asju ja ma saan temaga nii vabalt rääkida, mis teeb meele heaks. Mõistan, et igal ameeriklasel on ka omamoodi saladused ja ega nende elugi lust ja lillepidu pole olnud. Ei tasu arvata, et ameeriklased on kõik roosas maailmas kasvanud. Igal ühel on olnud mingid keerulised hetked ja nad lihtsalt on niivõrd vabad suhtlejad, et nad ei pelga rääkida endast negatiivse tagasiside kartuses. Seetõttu tundub mulle, et poistega on lihtsam suhelda ja samas eile sai Britiga ka räägitud ja me oleme vist ühest puust, kuna arvamused kattuvad. Seega tuleb osata valida sõpru ja tuleb vaadata, keda saab usaldada ja keda mitte. Ma võin öelda, et ma ei tulnud siia suuri sõprussuhteid looma, vaid pigem elu teist küljest vaatama, kuid ma olen alati olnud suhtlemisaldis ja võin vabalt igaühega suhelda. Ma ei põe sellepärast üldse, kuid tean, et mõne inimesega tuleb väga ettevaatlikult suhelda, et mitte juhuslikult haavata isikut. Sellepärast ongi vahel hea omada sõpru, kes on võimalikult positiivsed, et iga tühja tähja pärast ei solvu. Ma olen ka enamasti isik, kes mõttetuste pärast ei solvu, kuna ei näe mõtet. Tuleb elu näha sellisena nagu ta on ja ei tasu elu raisata mõttetute solvumiste peale.  Seega unustagem LAHKHELID! 

Olen senimaani õnnelik, kuid siiski ma ei saa valetada igatsus kodu ja oma kallite inimeste järgi on tohutu. Tänu sellele reisile olen oma mõnesid poolikuid plaane muutnud ja olen endale mõned sihid ka seadnud, eks ole näha, mis sellest välja tuleb. Seega võimalik, et tagasitulles on veidi teistsugune, aga eks uued kogemused ja kõik muu muudavad inimesi ka. 

Seniks olge tublid ja igatsen ja armastan teid (H)

See lugu ajas mulle pisarad silma :)