North Shore

Lõpuks ometi saime oma North Shore'i tripi ka läbitud. Enamused on juba ammu seal ära käinud, aga meie ei suutnud kuidagi ju endale seda aega leida, et kõik vabad oleks ja seal ära käia. Kuid eelmine nädal ma pakkusin välja, et võiks siis nüüd nagu minna ja orgunnisime kõik endale kenasti reede vabaks, kuigi minul ja Britul esines sellega nats raskusi, aga saime hakkama. Siis kui reedet vabaks tahtsin, siis uuris Lisa meie teine nö ülemuse, et miks just reede jne, kuna see päev on ju kõige kiirem. Rahvast on palju ja töötajaid oli tal selleks päevaks vähe. Ta ütles, et võimalik, et peab siiski meid ka tööle panema sel päeval, mis oleks tähendanud siiski õhtul tööle minekut kella 5st v siis veidi hiljem. Kuna ma nagu trippi järjekordselt ära jätta ei tahtnud olin ma sellega päri. Kuid siis järgmine päev mõtlesin, et lähen tööle ja ütles, et kas selline asi on võimalik, et kuskil kella 7 tööle läheksin, aga siis nägin, et tal oli juba graafik tehtud ja õnneks oli mul ja Britul kenasti päev vaba, mis tähendas, et tripp sai toimuda probleemideta.  Ta oli tööle võtnud kaks uut inimest või siis üks on uus ja teine on endine töötaja, kellega ma pole koos töötanud.

Põhimõtteliselt oli juba neljapäeva õhtu ja mina ja Urmas ei teadnud senimaani, mis kell me koguneme ja kus ja kuidas. Kõik oli nii lahtine, et Urmas kaldus arvama, et äkki jääb jälle meie tripp ära, aga seda me endale lubada ei tohtinud. Minul ja Urmasel on jäänud niivõrd vähe aega, et siin pole midagi raisata enam. Seega sain lõpuks Britult sõnumi, kus ta kirjutas:

"Ma ei tea mis kell. Ottotriinu pole kodus, aga ma arvan, et 7.30 kindlasti kui mitte enne."

Selline oli siis sõnum, mis küll palju infot ei jaganud. Kuna sel õhtul tähistas Sammy oma sünnat, siis käisime ta sünnal nö Urmasega ja jõudsime koju suhteliselt hilja, Või noh Urmas tuli varem koju, aga ma jäin veel juttu rääkima. Lõpuks tuli isegi nelja paiku koju ja siis olin veidi netis, kuna mõtlesin, et ehk polegi mõtet magama minna, aga siis lõpuks ikka mõtlesin, et magan kas või paar tundi, et veidigi värskem olla. Mõeldud-tehtud! Hommik oli käes, paar tundi magatud ja ise olin veel suhteliselt energiline. Tõusin püsti hellasin Britule ja ta ütles, et ma Ottole hellaks, nii ma siis hellasin nendele kahele, et uurida kuhu tulla või mis teha. Lõpuks öeldi, et saame Discovery Bay juures kokku. Sättisime siis asjad kähku kokku ja hakkasime sinna suunduma. See asus Ala Moana 1778. Jõudsime sinna ja nägime juba taamalt neid ees kõndimas. Aga üks valgusfoor röövis meilt aja, et neile kohe järgi jõuda, aga leidsime nad siiski kohale jõudes kohe ülesse.

Nad hakkasid auto asju ajama. Uurisime kütuse ja muid asju ja õnneks saime rõõmustavad uudise, nimelt kütust juurde ostma ei pea. Juhul kui meil muidugi puudu ei peaks jääma, aga seda ei juhtunud. Brit pidi andma oma kaardi ja neil oli vaja just krediitkaarti, aga kellelgi seda pole, aga meie Swedbanki tudengikaart on debiit ja krediit kaart, seega see toimis. Lisaks oli vaja veel lennunumbrit ja siis otsiti ka see välja, et asjad ruttu ära ajada. Laenutasime ka GPS'i, mille eest maksime lisaks 12 doltsi.  

Saime siis auto võtmed ja läksime parklasse autot otsima. Brit ja Otto olid kindlad, et meil peaks Dodge olema. Otsisime siis autosid ja lõpuks jõudsime ühe Dodge'i juurde ja istusime sisse, see oli ilus valge uhke sedaan auto. Brit istus rooli, kuna tema oli meie kaine rool, mis ei tähenda muidugi, et me juua plaanisime. Lihtsalt tema ütles, et tal kogemust piisavalt automaatikäiguskatiga,  seega usaldasime ta rooli. Ta hakkas siis võtit lukuauku panema ja võti ei sobinud, siis mõtlesime, et mis värk on. Siis vaatasime, et see on nr 24 auto, aga meil vaja 25, seega vaatasime kõrvale ja seal seisis linnamaastur Ford Escape. Me olime muidugi kohkunud, kuna arvasime, et äkki on meile vale auto antud või nii. Sammusime kenasti tagasi kontorisse ja meile öeldi, et kõik on õige, et see ongi auto millega sõidame. Me siis mingi no las ta siis olla. Kõik muidugi kartsid, et auto sööb julmalt kütust jne, aga mina julgesin ka sõna sekka öelda, ja ütlesin, et tavaline auto sõidab täispaagiga ikka 1000km ja vb nats vähem või rohkem ära, seega meil ei saa kütus mitte mingil juhul otsa. Meie lõplik rendihind oli $95.55, seega siiski vähem kui mõnel teisel ja kütust ja ostma ei pidanud seeda sjuuper diil.

Istusime siis kõik kenasti autosse ja hakkasime siis sihtpunkte paika panema. Autos oli ka väike telekas, millest mängis raadio ja tagurdades näitas ta ka pilti kuidas tagurdad. Seal olid ka lähedusandurid, kui auto liiga lähedal teisele autole parkis, siis tegi häält. Auto oli ülimugav ja arvatavasti 2010-2011 aasta väljaanne. Kõik oli automaatika peal ülesehitatud, seega midagi hullu polnud. Pidurid oli küll järsud. Siis kui Brit pidurdas siis kõik ikka liikusid nats ette, kuigi turvavööd olid head, hoidsid kenasti tagasi. 

Meie sõidukava siis:

1. Lanikai rand
2. Kualoa rand
3. Tundmatu rand
4. Polynesian Cultural Center
5. Turtle Bay Resort
6. Waimea Bay
7. Dole Plantation
8. Turle Bay

Esimene peatuspunkt oli Lanikai rand, mis oli minu arust tohutult ilus rand. Seal oli mõnus liiv ja imeline vesi. Tegime seal ka oma kohustusliku hüppepildi ja muid pilte. Meil oli täitsa vahva seltskond koos: Mina, Brit, Otto, Triin ja Urmas. Iga rand olid omamoodi vaatamisväärsus, aga Lanikai rand tundus olevat kuidagi eriline mulle tõesti meeldis seal. Tundus puhas ja mõnus olevat. Sealt edasi sõites nägime ka Stairway to Heaven'it ehk Haiku Traili, kus mõni päev tagasi matkamas käisime. Kuna oli varajane hommik, siis oli kenasti näha ka selle mäetippu, kus ilutses sateliidipann ja USA lipp.

Teine rand, kus peatuse tegime oli Kualoa rand. Seal oli see kurikuulus püramiidike keset vett ja kõik pidid muidugi saama pildi, kus see neil käes on. Mõeldud-tehtud. Rand oli seal veidi teistsugune, aga sellegipoolest oli seal rahulik ja mõnus. Võrreldes Waikiki rannaga oli seal nii vähe rahvast ja kõik tundus puhas, hea koht puhkamiseks ma oletan. 

Tegime veel ühe peatuse, kus nägime punast vähki ja taamal ilutsesid jällegi mäed, aga selle koha nime ma kahjuks ei tea. Tegime seal ka mõned kenad pildid ja siis suundusime edasi. Seal tegime ka auto juures pilte, et ikka jäädvustada meie uhke auto, mis oli tõesti uhke, mugav ja piisavalt suur, et mahutada meid. Me ei istunud nagu silgud karbis, vaid meil oli piisavalt ruumi. Autos oli küll nahksisu, mistõttu kleepusin istme külge, aga siis panin rätiku alla ja siis oli juba palju parem kohe. 

Tegime peatuse ka The Polynesian Cultural Centeris, mis köitis meid oma huvitavate kujude poolet. Iseenesest ekskursioonile me sinna ei läinud. Käisime seal pealtnäha igal pool ringi, tegime mõned pildid ja aitas ka. Seal olid mingi kahtlased paketid, seega kui sinna minna peaks seal terve päeva veetma, aga kuna meil oli vaja veel mitmetes kohtades käia, siis me sinna kauaks ei jäänud.  http://www.polynesia.com/packages.html#.UBSquLT0hLM siin ka hinnad olemas. Igatahes on see mõttetul kallis, aga me tahtsime vaid veidi uurida ja edasine ei olnud nii väga tähtis. 

Peale Polynesian Centerit tegime peatuse Mäkis ja sõime mõnusasti burkse ja muid asju, kuna keegi ei olnud ju hommikust söönud, siis oli vaja keha kinnitada ja Brit oli nats väsinud ta vajas kohvi. Nii huvitav oli see mäki puhul see, et nad kirjutasid su nimed ülesse ja siis nimede järgi kutsusid. Üritasid vist olla veidi sõbralikumad. Igatahes väga meeldiv oli. Kuigi Ottost said Oddo ja Urmas nimestas end John'iks ja Triin tahtis olla Lucy. Ma olin ikka Eliis nagu alati.

Sealt edasi tegime peatuse Turtle Bay Resordis ja uurisime sealt, kus me võiks kilpkonni näha. Üks tore hotellitöötaja andis meile edasised juhised ja siis me tegime seal ka mõned pildid ja suundusime edasi. Seal oli huvitav kivist tee, mis viis rohkem vette, aga sealsed kivid olid jube teravad ja samas ka ohtlikud. Ka seal nägime mõnd vähki, kes meie lähenedes jooksu panid. Aga mis seal ikka ajasime end autosse tagasi ja suundusime uusi kohti avastama. Ka selles kohas tundus vesi veel sinisem kui meil siin Waikikil.

Lõpuks jõudsime kurikuulsasse randa, kus kõik on teinud oma imelised hüppepildid suurelt kivilt. Ega meie siis halvemad saanud olla ja pidime ka seal pilte jäädvustama. Esimesed julged olid poisid Urmas ja Otto, kes hüppasid sealt alla teist nägu tegematagi, kuigi Otto ütles, et hirmus oli küll. Mina kes teoreetiliselt kõrgust ei karda, ei julenud kohe sealt alla hüpata. Me läksime Brituga ülesse ja Brit hüppas kohe alla ja ütles, et pilt peab hea tulema, kuna teist korda ta sealt hüpata ei viitsi. Mina läksin äära peale ja vaatasin alla jne, ja pöördusin tagasi. Ma ütlesin, et  ma veel ei suuda. Otto ütles küll, et mida kauem praed seda vähem julged. Suutsin nii 3 korda ääre peale astuda ja tagasi tulla, kuna tekkis mingi hirm haiget saada. Kartsin kõige rohkem et ma ei suuda end piisavalt kaugele lükata kaljust ja kukun vastu seda. Kuigi vaatasin mitmeid lapsi, kes hüppasid nägu tegematagi. Loeti neile 3ni ja nad hüppasid. Julged lapsed. Lõpuks oli siis juba neljas katse, Otto tahtis juba allagi minna, kuna ega keegi  ei viitsi igavesti oodata. Läksin siis ääre peale Otto luges kolmeni ja ma ei hüpanud, mõtlesin sekund kuskil ja siis hüppasin karjudes alla. Otto ei saanud veel tol hetkel minust pilti ka, mis oli muidugi kurb. Ütlesin talle, et ma hüppan hiljem uuesti. Hüppasin nii, et bikiinide alumine osa muutus stringiks ja käed olid laiali. Aga hakkama ma ju sain. Läksin siis hiljem ka teist korda, kuna aega oli vähe, sest Urmas pidi 7st tööl olema ja siis luges Otto kolmeni ja ma ei hüppasin jälle sekund hiljem, aga siis ma ei karjunud enam ja siis ma olin jälle uhke enda üle ja Otto sai pildi ka jeejejjeje.

Me tahtsime enne Waimea Bay Rock'i veel käia ka Waimea fallsis, aga seal oli hinnaks 13 doltsi ja me ei soovinud sinna minna. Läksime kohe kaljuhüpet tegema ja siis läksime kenasti kilpkonni otsima. Leidsime nad lõpuks ka ülesse ja tegime pilte. Arvasime, et nad on veidi suuremad, aga siiski oli neid vahva näha. Katsuma ma neid küll ei hakanud, aga siiski olid nad nii nummid. Seal oli palju inimesi, kes tahtsid neid pildistada jne. Neile lähenedes oli kallas jube libe seetõttu oleksin peaaegu seal kukkunud. 

Lõpuks käisime ka seal Dole Plantationis ära, proovisin seda kuldset ananassi. Vaatasime kenasti ringi ja sõime ka ananassijäätist ananassiga. Meile näidati kuidas tuleb anananassi lõigata ja kuidas on näha, kas see on valmis või mitte. Tuleb seda nuusutada ja siis vaadata ka värvi jne. Igatahes täitsa vahva. Maitse oli muidugi sel ka jube hea. Tegime seal ka mõned pildid ja suundusime siis kenasti kodu poole. Tagasisõites enamus magas autos ja Brit ütitas meist paar piltigi teha. Aga uni oli suur, kuna ma magasin eelmine öö kaks tundi vast.

Tahtsime naastes veel minna ka kinno, aga kõik olid surmväsinud, et käisin nende pool, et vaid pilte saada ja siis kenasti koju minna. Koju jõudes olin netis ja tundsin kuis silm vajus. Lõpuks vist nats tukastasin ka ka siis kui Urmas sõnumi saatis, et võtit tahab, siis ärkasin. Vahetasin riided ja heitsin magama, kuna uni ja väsimus oli meeletu.

Meie kullake :)