Täna siis sai üle pika aja matkamas käia. Hommikul sain ülesse isegi, olles ise heal juhul 4h maganud. Venitasin pikalt enne kui püsti tõusin, aga hakkama sain. Tegin end korda ja panin end sobivalt riidesse. Panin muidugi Nike'i tossud, mis viimasel ajal on mul hõõruma hakanud, ei teagi miks. Kuid hiljem lasin veidi paelad nõrgemaks ja asi ei olnudki nii hull. Võtsime siis Otto ja Triinu Seaside'ilt peale ja siis asusimegi kenasti teele. Arvasin, et tee on pikk, et suudan nati tudida, aga hea et arvatagi julgesin. Kohale jõudsime üpriski ruttu.
Kuna see piirkond kuhu me sõitsime oli elamurajoon rikkuritele, siis pidime sinna sisenedes ka oma allkirjad andma ja samas ka Andy pidi juhiluba näitama. Andy ütles, et sooviks ise ka kunagi sinna oma maja osta, kuna sealt avaneb tõesti miljonivaade merele ja mägedele ja kõigele ühe sõnaga-vapustav. Panin endale mugavad riided selga ja meie matk võiski alata. Algul vaatasin, et noh polegi midagi sel viga, aga hiljem hakkas takistus takistuse järel tulema. Esiteks oli libe mitmes kohas ja eriti mul veel, kel polnud sugugi matkajalatsid jalas, seega oli jube libe :D Andy ja Urmas panid kohe mõnuga ees minema. Me ikka kolmekesi vahelduva eduga tõttasime järgi. Kuna see oli nagu üles-alla minek kogu aeg siis see väsitas mis ruttu. Tahtsin juua ja tundsin suuri tasakaaluhäireid. Ei teagi millest need olid tingitud.
Lõpuks jõudis ka Otto ühineda poistega ja siis me Triinuga jäime taha poole. Ma olin enamasti lõpus kui alguses olin alguses. Pole pikka aega trenni teinud ja annab tunda. Aga siiski oli see nagu enda ületamine mõneti. Triin seal ikka nalajtles, et kui tahan pooleli jätta siis jääb minuga, aga ma ütlesin, et ega ma allaandja pole. Me kõndisime tippu mingi 1.5 h, seega umbes nii paljuga oli ka Andy arvestanud. Muidugi suutsin ma vahepeal libastuda ja mööda köisi üles minnes olin lõpuks ikka päris must. Vahepeal tundus, et olen nagu väike laps, kes roomab ülesse, aga nii tundus kõige ohutum. Haarasin kõigest, millest vähegi suutsin, et jumala eest mitte alla kukkuda kuskilt.
Andy sai täna minu üle naerda ikka meeletult. Kord ma ütlesin midagi ja siis ma kohe libastusin ja siis said teised ka naerda. Seega tegin neile seal parajat show'd, samas suutis muidugi Otto kõik põnevad seigad ka videole saada, et tõestus on olemas. Suutsin kanni peal seal libiseda kuskil 2-3 korda. Aga enamasti sai isegi püsti oldud. Mitmel korral libastusin nii, et jalg libises kõrvalt alla, aga õnneks sain hakkama. Vahepeal oli küll tunne, et kurat kukun alla ka veel sealt. Aga õnneks siin ma olen elus ja terve. Lõpuks kui tipp vallutatud oli, tegime mõned pildid ja siis olime ümbritsetud paksu uduga, mis oli päris huvitav, kuna kuskile poole ei olnud enam miskit näha. Mäest ülesse minnes ja alla tulles tuli meile vastu ka inimesi. Kuna tee peal oli palju köisi, siis oli vahepeal ikka päris hirmus alla tulla.
Tee peal oli igasugu asju, mis kraapisid mu jalgu, seega jalad ka veidi kraabitud. Tee, mis viis mäkke oli üpriski kitsas ja teele jäi meeletul hulgas takistusi. Kuna eile suutsin kanni ära päevitada mõnusalt, siis täna kannile kukkudes oli veidi aiaiiaiai, aga noh elab üle. Päikest enamasti polnud, kuna me kõndisime vilus ja samuti oli uduseks minemas ju. Olime juba suht lähedal kui inimesed ütlesid meile, et veidi veel ja oletegi kohal. See andis motivatsiooni lõpuni võidelda. Aga ma võiks öelda, et see oli tõesti matk. Teised sellega võrreldes pole midagi, kuigi minu jaoks oli see küll nats raske, kuna ma pole vast harjunud nii matkama. Aga ületamatu ta polnud. Küllap oleks lihtsam olnud kui ehk söönud oleksin ja maganud oleksin rohkem. Tasakaal oli nagu ta oli. Kõige ebaloogilisemas kohas lihtsalt viskas viltu ja seetõttu libastusin palju. Aga tippu jõuda oli üli hea ja mõned astmed teel aitasid palju sellele kaasa, seega jh vahva oli.
Tagasiteel suutsin kõige rohkem kukkuda või tegelikult kukkusingi ainult tagasiteel mõned korrad, kuna alla tuli mustemana kui ülesse läksin. Tagasitee möödus kiiremini veidi kuna järgnesin Andyle, kel oli julm tempo ikka sees. Algul vehkisid kõik minu järgi tulla, aga siis juba läks Andy ette ja siis läksin tema järgi. Tema järgi kõndimine andis nats kiirust küll, aga miskit erilist see polnud.
Lõpuks kui all olime pesime nats käsi, kuna need olid ikka mitmeid toone tumedamad. Ja Ottol oli suur soov kastis istuda, siis mina ja Urmas ühinesime temaga ja Triin istus ette, kuna muidu oleks Andyl igav ju olnud. Sõi kastis oli elamus ja täitsa vahva. Polnudki see nii ebamugav ega ka jube. Päike küll võttis, aga katsin end kenasti pusaga ja noh muidugi suutsin mitu korda perseli käia ja oma käsi sinna pühkida, seega oli tagumik veel eriti must.
Aga jh päev oli edukas kuigi ujuma me enam ei jõudnud, kuna kell oli palju ja Otto pidi ju tööle minema. Koju jõudes olin nii vässu. Käisin duši all, sõin ja siis vajusin magama. Magasin ikka 3h kenasti ja nüüd pena juba tööle sättima. Küll aeg lendab. Täna on mu viimane tööpäev Paradise'is ka :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar