Olin eile ikka meeletult väsinud kui tööle läksin. Võtsin veel läpaka kaasa, et pilte saada Ottolt. Samuti jagasin omi pilte Keiule, Ottole ja Britile. Tööle jõudes ei teadnudki kohe, mida teha selline uimane olek oli ja Dylan päris muudkui kas kõik on korras ja ma vastasin, et on, kuna nii see ka oli. Kuid mu silmad olid vast unised, kuna magasin ju enne tööle minekut paar tundi ja samas käisin ka duši all, et pidin vähe värskem ikka olema, aga küllap silmad petsid ära, kuigi tema silmadest ma ei hakka pigem rääkima. Ta polnud kaks ööd korralikult maganud, seega tulemus on juba iseenesest mõistetav.
Algul tundus, et polegi nagu suurt miskit teha. Laadisin pildid arvutisse ja asusin tööle. Muidugi enne ootasin pingsalt, millal Brit ja Otto kohale jõuavad, aga need ju käisid rannas pildistamas. Täitsa kenad pildid tulid ja sellised hea feelinguga jne. Lõpuks sain pildid kätte ja edasi sheeritud. Siis hakkasin ringi vaatama, mis teha annab. Kohe tundus kõik tööl kuidagi imelik. Polnud nagu enam tavaline tööpäev kuigi siiski oli ka. Meil oli tööl mina, Keiu, Dylan, Robert ja Kitty aka Catherine. Kitty läks küll kümnest minema. Ahjaaa Vinga oli ka.
Mingi aeg ilmus ka Kristi sinna või siis kohe vahetult peale minu tööle asumist. Kuna sel päeval ei saanud me korralikult clock-outi teha, ega ka clock-in'i, siis selletõttu ei saanud ma kohe automaatselt kliente teenindada. Kirjutasin oma aja ülesse paberile, Kristi lubas selle asja ära muuta. Tööle tulles ei töötanud ka ükski kaamera, mille järgi taga tegutsevad inimesed orienteerusid, kas abi on ees vajalik või saadakse hakkama. Tegime siis kenasti oma tööd. Koristasin saali, täitsin jäätiseid ja teenindasin ka mõnd klienti. Kõige huvitav oli see, et kui kliendid sisse tulid siis Robert ütles vaiksel häälel kogu aeg Hello, Welcome to Paradise ja ma siis paar tooni kõrgemalt ütlesin vaid Hello, mis mõjus palju võimsamalt. Seega kliente tuleb tervitada heal häälel, mitte monotoonselt. Robert on üldse meil seal üks armas poiss, kes oleks nagu vahepeal pilvedel hõljumas.
Vinga ründas kohe tööle jõudes Kristit, kuna ta hakkas pärima, miks ta uus graafik on sama ja miks nii vähe tunde jne. Igatahes peale seda võeti ta jutule, kuna seal oli ka Kristi vend Won, kes ütles mis asja, nii ikka ei tulda rääkima. Kristil oli Vingaga pikk jutuajamine ja lõpp kokkuvõttes läks ta koju. Kristi maksis talle ta palga välja. Siis hakati ükshaaval meiega rääkima. Ma olin põhimõtteliselt viimaste seas ja siis küsisin Kitty käest, et mis toimub. Hirm oli küll veidi nahas, kuna Vinga pm vallandati ja saadeti koju. Kuigi sii ma mõtlesin endamisi, et ma ei ole ju mitte midagi valesti teinud ega öelnud.
Lõpuks jõudis järg minuni läksime õue ja kuulasin kenasti, mis Kristil öelda on. Ta küll ei öelnud, et ma vallandatud olen või midagi säärast, aga ega sellest palju puudu ei jäänud. Nimelt läheb Paradise Flavors siiski kinni, kuna ta ei suutnud end tõestada ja maksud oli ülepea kaela, seega firma ei teeninud kordagi kasumit ja pole ju mõtet ju raha tuulde nii visata. Seega saab Paradise Flavors'ist jälle Coldstone nagu see ka oli enne. Kristi veel ütles, et ta vend ka ei jõua kahe äriga tegeleda ja Yogurtlandil läheb hästi, aga siin mitte, seega ei ole sellel enam mõtet. Ta ütles meile nii, et kohvik sulgub nädala pärast ja järgmine pühapäev või siis juba selle nädala pühapäev nad kolivad ja esmaspäev toimuvad ümberkorraldused ja muud. Meie töö kohta ütles ta nii palju, et kuna tuleb uus omanik, siis ta pidi intervjuueerima kõiki ja vaatama keda tal siiski vaja on, kuna meil on ka mõned töötajad kes töötasid Coldstone'is. Paradise oli vaid 3 kuud tegus, üpriski vähe. Nad tahtsid isegi varem kohviku kinni panna, aga nad teadsid, et eestlased on tulemas suveks siia ja tööd on ju neil vaja, siis nad püüdsid ikka sellest välja rabeleda, aga kahjuks asjatult.
Uudis oli muidugi üpriski kurb ja kõik olid peale selle ka päris mornid. Dylan tellis omale süüa ja tal läks isegi peale selle isu ära ja ta nuttis ka, kuna tol hetkel oli tal tunne nagu ta terve maailm laguneb kokku. Kuigi äril ei läinud hästi, siis meile kõigile meeldis seal töötada. Kristi soovitas meil igaks juhuks veel üks töö leida, juhuks kui meid ei võeta Coldstone'i. Dylan küll ütles, et te olete kiired teenindajad ja tublid, saate hakkama, seega on suur võimalus ka sinna edasi jääda, aga eks see selgub siis lähiajal. Mul oli Dylanist nii kahju, kuna alles hiljuti ta ütles ära heast tööpakkumisest, kuna tahtis olla lojaalne ühele perele ja kahele firmale Paradise Flavors'ile ja Yogurtlandile, muidugi ta jääb Yogurtlandi, aga seda kas ta jääb Coldstone'i me veel ju ei tea. Meile muidugi öeldi, et me ei tohi klientidele miskit mainida, seega püüame olla vait selle koha pealt. Sel nädalal oleme meie Britiga tavaliselt tööl, teeb koristustöid ja eks edasine siis paistab. Tööl on vähe inimesi ja kõik tundub jube kurb.
Kõige rohkem ma imestan Steveni üle, kes ütles mulle palju kordi, et sellest firmast ei saa asja ja tule sealt ära, aga kuna siinne tööturg pole ka lust ja lillepidu, siis ma ei vaevanud oma pead sellega, aga peab tõdema tal oli ju ometiks Õigus! Mõneti on ta tubli, et tuli enne sealt ära ja otsis uue töö, et hakkama saada. Üks asi mis mind kurvaks teeb, et enam pole boba sodasid ega mochisid :/:/:/:/:/ bööö Nüüd on mul vaid nädal aega, et kõik mochi jäätised läbi proovida. Mõned on veel proovimata jäänud. Jääme siis lootma parimat. Põhimõtteliselt see reede saan oma viimase normaalse paycheck'i ja lähiajal ka lõpparve. Kahju tõesti kõigest, aga igal ilusal asjal on kunagi lõpp :/. Meie hea seltskond, loodan, et saan ikka paljudega edasi suhelda ja vb ka koos töötada. See pole miskit hullemat kui keset suve uut tööd otsida ja otsast alustada:/
Alles jäävad vaid jäätised, smuutid ja shake'id. Kõik jaapani hõng kaob sealt :(:(:(:(
See lugu paneb sellele kurvale momendile kirsi otsa :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar