Minu viimane päev Hawaiil möödus üpriski hästi ma arvan. Panin endale äratuse kella 8ks ja siis hommikul lülitasin äratuse välja ja mõtlesin, et miks mu äratus nii varane oli ja siis tuli mul meelde, et tahtsin hommikul veel pakkida ja muid asju teha, enne hula treeningut. Aga jah ärkasin peale 9 ja siis kähku sättisin valmis ja helistasin Jessicale ja uurisin kaugel ta on. Lõpuks saime kokku ja olime lootusetult hiljaks jäänud, oli vaja joosta pm, aga jäime hiljaks 10 minti ja saime ikka hulat tantsida, mis mulle tõesti meeldis. Selline mõnus värk oli. Seega tahan veel rohkem õppida seda ja kui kunagi peaksin Hawaiile veel tagasi minema, siis oskan super hästi tantsida :D
Peale selle pidime kõik Sammy töö juures kokku saama, et sealt edasi minna Korea restosse, kus on buffet laud ja saad süüa palju tahad ja maksad 20 dollarit. Kuid kui ma sinna jõudsin, siis kahjuks oli nii, et Dylan polnud veel kohal ja talle helistades sain aru, et tal läheb veel palju aega. Angela, Urmas ja Jessica olid kohal ja Sammy pidi ka veidi tööl olema veel, seega see võttis nats aega. Mõtlesime siis, kuhu me peaksime minema sööma mõtteid oli palju ja valituks osutus jaapani restoran Gyu-Kaku :) Kõndisime siis sinna Angela, Urmase ja Jessicaga. Reserveerisime laua ja jäime ootama. Dylan pidi veel linna tulema tööl käima palgatšeki võtma ja siis rahaks tegema ja siis ta oligi kenasti söömas :D Aega võttis küll kaua, aga asja sai.
Tellisime siis kõik endale mõnusasti süüa. Ma võtsin kana ja mingid pelmeeni moodi asjad, kus oli juust sees. Teistel oli salatid ja liha jne. Liha sai laua keskel oleval grillil küpsetada. Igatahes oli meil seal üks väga vahva lõuna toredate sõpradega. Kahju, et Shanny ei tulnud, aga pole hullu, vähemalt olid mu teised kallid sõbrad seal ja see oli minu jaoks au. Meil sai seal palju nalja. Urmas filmis kõike, kuidas Dylan ütles oma moel tõesti xD :D:D JNe. Siis tulime sealt lõpuks ära ja siis läksime vaikselt kodu poole. Tegime tee peal veel pilte, jätsin hüvasti Angelaga :/ Igatahes jube kurb oli see kõik. Ometiks ei teadnud ma väga kaua Angelat oli ta siiski jube armas neiu ja hästi sõbralik :) Enne lõunat käisime ka suveniiripoes ja ostsime mõned asjad veel ja tegime šeffe pilte ka.
Lõpuks siis kõndisime koju ja siis pidin ka Jessicaga hüvasti jätma, millest oli mul samuti kahju. Siis läksime tuppa, et asjad lõpuni pakkida ja tuba korda saada ja minema tõmmata. Kahjuks ajas Andy meid varem sealt minema. Pidime pea poolteist tundi varem lahkuma korterist ja ma pidin veel tööl käima ja asjad pidin jätma ei tea kuhu. Jätsin need meie korteri ukse taha, aga siis oli sellega ka mingi jama olnud, aga ma sammusin juba tööle ja ei viitsinud sellega tegeleda. Mul oli vaja tööriided ära viia ja hüvasti jätta oma rahvaga. Jooksin siis sinna, sõin tee peal veel Cold Stone'i jäätist, mis viimasel tööpäeval kaasa tegin. Aga ma ei suutnud seda lõpuni süüa, liiga palju oli :)
Tööle jõudes tegime veel pilte ja jätsin kõigiga hüvasti, kallistasin kõiki ja eks mu töökaaslasedki olid õnnetud, et ma nüüd lähen ära, aga vähemalt me võime edaspidi suhelda ja kontaktis püsida, see pole asi nüüd nii hull ka :) Aga jah, kahju oli lahkuda, aga pisaraid silmi ei tulnud, küllap siis polnud see koht mulle nii armas ka. Aga samas töökaaslased olid kalliks saanud isegi Shanny ütles, oot lähedki ju nüüd ära kui kahju, ta tahtis muga rohkem chillida ringi, aga kahjuks polnud enam selleks piisavalt aega :( Sealt tulin välja ja lootsin, et ehk Jasonna isa saab mu ära visata, aga tal oli kaubik ja seal oli vaid kaks kohta ja siis mõtlesin, et mis seal ikka lähen jala. Seal oli ka Julien ja soovis mulle kõike kõige paremat ja rõõm oli ka teda viimasel hetkel näha.
Jõudsin siis lõpuks juba meie tänavale ja siis Dylan hüüdis mind ja läksin siis tema juurde. Ja siis kõndisime kenasti meie maja juurde, et asjad võtta ja Urmas oli juba selleks ajaks ka minu kohvrid alla toonud. Ütlen siin kohal, et kohvreid oli kaks. Siis Dylan ütles mulle, et ta ei saagi meiega kaasa tulla meid saatma, olin küll nördinud nats, aga mõistsin, kuna Sam pidi ju oma lapsed kellegagi jätma. See oli Samist väga armas meid lennujaama viia ja sellest tasu ta ei tahtnud. Ta on tõesti kõige nunnum korealane :D Mul tasus vaid küsida, kas ta on nõus meid viima ja ega ta kaua ei mõelnud. Igatahes suundusimegi siis lennujaama. Sõitsin esimest ja võimalik, et ka viimast korda Sammy autoga. Ta oli Ford nagu enamus USAkatel. Sõit lennujaama oli mõnusja üpriski lühike. Ta viis meid kenasti õigesse kohta ja sealt edasi saime ise hakkama. Pakkus ka abi kottide sisseviimisel, aga ütlesin, et saame hakkama. Me rääkisime tee peal, et peame tagasi tulema siia ja siis talle ja Dylanile külla :) Seega on mul palju põhjuseid tagasi tulla USA-sse. Dylanit kallistades tungis minusse kurbus, kuna ta oli nagu mu kohalik parim sõber ja tõesti ta oli imeline noormees :) Ma soovin talle vaid kõike kõige paremat ja seda ka oma teistele kullakestele. Pisarad tahtsid silma tungida, aga sain hakkama. Dylan ütles mulle, siis kui juba lennujaamas olin kirjutas sõnumi, et Elise palun luba midagi, ma siis kirjutasin vastu, et mida ja ta vastas, et sa tuled tagasi ja et sa kolid Hawaiile, ehk siis seda soovitas ta mul teha :) Ütlesin, et kahjuks ma ei saa seda lubada, kuna sa ei tea kunagi, mida elu võib sulle pakkuda. Seega ei taha anda lubadusi, mida ma ei pruugi eales täita :)
Lennujaamas hakkasime oma asju kaaluma jne. Siis tuli välja, et mu kohver kaalub ligi 64 poundi ehk siis kuskil 30 kg, mis tähendas pea 8 kg ülekaalu, läksin siis kenasti tagasi ja hakkasin kaaluma ja asju ümber sättima, loodan, et täna ei kaalu mu kohver enam nii palju. Sain oma kohvri lõpuks 51 naelale ehk kuskil 23le kg ja see läks läbi. Naiss. Läksime siis turvakontrolli poole ja panin korra oma läpaka kohvri peale ja see lendas sealt alla, arvasin, et midagi ei juhtunud läpakaga seni kuni avastasin et mu ekraanis on kohutavad mõrad. Ehk siis nüüd on mu arvuti ekraan perses, 1/4 ekraani on pime. Pean nüüd selle parandusse viima ja loodan, et teemad korda. Jõudsime üleval olla ja oodata oma lendu. Kaua ei läinudki aega. Lõpuks jõudis aeg nii kaugele, et saime oma pardakaardid üleval kohtadega. Seda võis arvata, et istume lennukis eraldi kuna bookisime lennupiletid ka eraldi. Igatahes pardale check-in'ides küsis lennujaamatöötaja, kas tahan oma kohvri samuti check'in'ida ja see saadetakse alla, saan selle kätte LA-s, kuna see oli tasuta siis olin nõus. Lennuk oli üpriski täis ja rahvast palju, seeg tahtsid nad nii palju kui võimalik oma kohvreid alla saata. Tasuta olin nõus, maksta ma ju ei tahtnud.
Lennukis istusin mingi naise kõrvale lennuki vasakul pool ja suht alguses. Lennuk oli suur. Pingid olid kolmes reas, seega reas oli 7pinki. Pildistasin ka nats kui nägin Honolulut öösel, see oli ilus. Tuled helkisid. Imeline ma ütlen. Mu kõrval istus üks naine, kes oli selline vaikne ja omaette. Ma palusin tal akna lahti jätta, et näeksin õue. Seega lend oli mõnus. Pean mainima, et Delta teenindus ja kõik oli super. Igal ühel oli pleed ja padi ja pakuti juua ja snäkke ka. Võtsin mahla. Stuuard küsis, kas tahan mingeid snäkke, küsisin, mis neil on ta ütles, maapähklid, küpsised ja veel ühed küpsiste moodi asjad. Ütlesin, et soovin pähkleid ja ta ütles, et raudselt tahad kõiki ja andis mulle kõik kolm. Aga muidugi olid need ka head. Kõik oli super. Vahepeal toodi ka vett juua jne, aga üks asi oli masendav. Lennukis oli kohutavalt külm. Mul oli kaks pleedi ümber, üks enda oma ja teine oli delta oma, mille ka lõpuks kaasa tassisin. Nkn neid võetakse kaasa, seega polnud ma ainuke. Aga mulle meelidis see pleed, küllap läheb mul seda ka vaja kuskil.
Salt Lake city's nägime päikesetõusu, mis oli ilus. Kõik lennud olid deltaga. Kahjuks pidime Salt Lake City's oma järgmist lendu veidi kauem ootama, kuna nad pidin lennukil rehvi või kummi vahetama, ei teagi kuidas seda nimetada. Aga lõpuks saime lennukile. Siis istusin akna all ja mu kõrval istus mingi asiaat, japs vist. Aken oli veidi nadis kohas, seega palju ma ei näinudki. Aga sel lennul suutsin veel üleval ka olla ja mahla juua. See eest Oakland-LA lennu magasin täitsa maha. Nii uni oli lihtsalt :) öö jäi jälle vahele, seega keeruline süsteem.
Lõpuks olimegi LA-s, kus Elaine ootas meid ja siis sõitsime hotelli. Saime kohe LA tunde sisse. Ja ainuüksi mõte sellest, et oleme Hollywoodis oli minu arust super. Seega hotelli jõudes avastasime, et tuba on täitsa nunnu ja bassein ka olemas, seega kõik oli super. Aga ülejäänud siis uues postituses.
.
Peale selle pidime kõik Sammy töö juures kokku saama, et sealt edasi minna Korea restosse, kus on buffet laud ja saad süüa palju tahad ja maksad 20 dollarit. Kuid kui ma sinna jõudsin, siis kahjuks oli nii, et Dylan polnud veel kohal ja talle helistades sain aru, et tal läheb veel palju aega. Angela, Urmas ja Jessica olid kohal ja Sammy pidi ka veidi tööl olema veel, seega see võttis nats aega. Mõtlesime siis, kuhu me peaksime minema sööma mõtteid oli palju ja valituks osutus jaapani restoran Gyu-Kaku :) Kõndisime siis sinna Angela, Urmase ja Jessicaga. Reserveerisime laua ja jäime ootama. Dylan pidi veel linna tulema tööl käima palgatšeki võtma ja siis rahaks tegema ja siis ta oligi kenasti söömas :D Aega võttis küll kaua, aga asja sai.
Tellisime siis kõik endale mõnusasti süüa. Ma võtsin kana ja mingid pelmeeni moodi asjad, kus oli juust sees. Teistel oli salatid ja liha jne. Liha sai laua keskel oleval grillil küpsetada. Igatahes oli meil seal üks väga vahva lõuna toredate sõpradega. Kahju, et Shanny ei tulnud, aga pole hullu, vähemalt olid mu teised kallid sõbrad seal ja see oli minu jaoks au. Meil sai seal palju nalja. Urmas filmis kõike, kuidas Dylan ütles oma moel tõesti xD :D:D JNe. Siis tulime sealt lõpuks ära ja siis läksime vaikselt kodu poole. Tegime tee peal veel pilte, jätsin hüvasti Angelaga :/ Igatahes jube kurb oli see kõik. Ometiks ei teadnud ma väga kaua Angelat oli ta siiski jube armas neiu ja hästi sõbralik :) Enne lõunat käisime ka suveniiripoes ja ostsime mõned asjad veel ja tegime šeffe pilte ka.
Lõpuks siis kõndisime koju ja siis pidin ka Jessicaga hüvasti jätma, millest oli mul samuti kahju. Siis läksime tuppa, et asjad lõpuni pakkida ja tuba korda saada ja minema tõmmata. Kahjuks ajas Andy meid varem sealt minema. Pidime pea poolteist tundi varem lahkuma korterist ja ma pidin veel tööl käima ja asjad pidin jätma ei tea kuhu. Jätsin need meie korteri ukse taha, aga siis oli sellega ka mingi jama olnud, aga ma sammusin juba tööle ja ei viitsinud sellega tegeleda. Mul oli vaja tööriided ära viia ja hüvasti jätta oma rahvaga. Jooksin siis sinna, sõin tee peal veel Cold Stone'i jäätist, mis viimasel tööpäeval kaasa tegin. Aga ma ei suutnud seda lõpuni süüa, liiga palju oli :)
Tööle jõudes tegime veel pilte ja jätsin kõigiga hüvasti, kallistasin kõiki ja eks mu töökaaslasedki olid õnnetud, et ma nüüd lähen ära, aga vähemalt me võime edaspidi suhelda ja kontaktis püsida, see pole asi nüüd nii hull ka :) Aga jah, kahju oli lahkuda, aga pisaraid silmi ei tulnud, küllap siis polnud see koht mulle nii armas ka. Aga samas töökaaslased olid kalliks saanud isegi Shanny ütles, oot lähedki ju nüüd ära kui kahju, ta tahtis muga rohkem chillida ringi, aga kahjuks polnud enam selleks piisavalt aega :( Sealt tulin välja ja lootsin, et ehk Jasonna isa saab mu ära visata, aga tal oli kaubik ja seal oli vaid kaks kohta ja siis mõtlesin, et mis seal ikka lähen jala. Seal oli ka Julien ja soovis mulle kõike kõige paremat ja rõõm oli ka teda viimasel hetkel näha.
Jõudsin siis lõpuks juba meie tänavale ja siis Dylan hüüdis mind ja läksin siis tema juurde. Ja siis kõndisime kenasti meie maja juurde, et asjad võtta ja Urmas oli juba selleks ajaks ka minu kohvrid alla toonud. Ütlen siin kohal, et kohvreid oli kaks. Siis Dylan ütles mulle, et ta ei saagi meiega kaasa tulla meid saatma, olin küll nördinud nats, aga mõistsin, kuna Sam pidi ju oma lapsed kellegagi jätma. See oli Samist väga armas meid lennujaama viia ja sellest tasu ta ei tahtnud. Ta on tõesti kõige nunnum korealane :D Mul tasus vaid küsida, kas ta on nõus meid viima ja ega ta kaua ei mõelnud. Igatahes suundusimegi siis lennujaama. Sõitsin esimest ja võimalik, et ka viimast korda Sammy autoga. Ta oli Ford nagu enamus USAkatel. Sõit lennujaama oli mõnusja üpriski lühike. Ta viis meid kenasti õigesse kohta ja sealt edasi saime ise hakkama. Pakkus ka abi kottide sisseviimisel, aga ütlesin, et saame hakkama. Me rääkisime tee peal, et peame tagasi tulema siia ja siis talle ja Dylanile külla :) Seega on mul palju põhjuseid tagasi tulla USA-sse. Dylanit kallistades tungis minusse kurbus, kuna ta oli nagu mu kohalik parim sõber ja tõesti ta oli imeline noormees :) Ma soovin talle vaid kõike kõige paremat ja seda ka oma teistele kullakestele. Pisarad tahtsid silma tungida, aga sain hakkama. Dylan ütles mulle, siis kui juba lennujaamas olin kirjutas sõnumi, et Elise palun luba midagi, ma siis kirjutasin vastu, et mida ja ta vastas, et sa tuled tagasi ja et sa kolid Hawaiile, ehk siis seda soovitas ta mul teha :) Ütlesin, et kahjuks ma ei saa seda lubada, kuna sa ei tea kunagi, mida elu võib sulle pakkuda. Seega ei taha anda lubadusi, mida ma ei pruugi eales täita :)
Lennujaamas hakkasime oma asju kaaluma jne. Siis tuli välja, et mu kohver kaalub ligi 64 poundi ehk siis kuskil 30 kg, mis tähendas pea 8 kg ülekaalu, läksin siis kenasti tagasi ja hakkasin kaaluma ja asju ümber sättima, loodan, et täna ei kaalu mu kohver enam nii palju. Sain oma kohvri lõpuks 51 naelale ehk kuskil 23le kg ja see läks läbi. Naiss. Läksime siis turvakontrolli poole ja panin korra oma läpaka kohvri peale ja see lendas sealt alla, arvasin, et midagi ei juhtunud läpakaga seni kuni avastasin et mu ekraanis on kohutavad mõrad. Ehk siis nüüd on mu arvuti ekraan perses, 1/4 ekraani on pime. Pean nüüd selle parandusse viima ja loodan, et teemad korda. Jõudsime üleval olla ja oodata oma lendu. Kaua ei läinudki aega. Lõpuks jõudis aeg nii kaugele, et saime oma pardakaardid üleval kohtadega. Seda võis arvata, et istume lennukis eraldi kuna bookisime lennupiletid ka eraldi. Igatahes pardale check-in'ides küsis lennujaamatöötaja, kas tahan oma kohvri samuti check'in'ida ja see saadetakse alla, saan selle kätte LA-s, kuna see oli tasuta siis olin nõus. Lennuk oli üpriski täis ja rahvast palju, seeg tahtsid nad nii palju kui võimalik oma kohvreid alla saata. Tasuta olin nõus, maksta ma ju ei tahtnud.
Lennukis istusin mingi naise kõrvale lennuki vasakul pool ja suht alguses. Lennuk oli suur. Pingid olid kolmes reas, seega reas oli 7pinki. Pildistasin ka nats kui nägin Honolulut öösel, see oli ilus. Tuled helkisid. Imeline ma ütlen. Mu kõrval istus üks naine, kes oli selline vaikne ja omaette. Ma palusin tal akna lahti jätta, et näeksin õue. Seega lend oli mõnus. Pean mainima, et Delta teenindus ja kõik oli super. Igal ühel oli pleed ja padi ja pakuti juua ja snäkke ka. Võtsin mahla. Stuuard küsis, kas tahan mingeid snäkke, küsisin, mis neil on ta ütles, maapähklid, küpsised ja veel ühed küpsiste moodi asjad. Ütlesin, et soovin pähkleid ja ta ütles, et raudselt tahad kõiki ja andis mulle kõik kolm. Aga muidugi olid need ka head. Kõik oli super. Vahepeal toodi ka vett juua jne, aga üks asi oli masendav. Lennukis oli kohutavalt külm. Mul oli kaks pleedi ümber, üks enda oma ja teine oli delta oma, mille ka lõpuks kaasa tassisin. Nkn neid võetakse kaasa, seega polnud ma ainuke. Aga mulle meelidis see pleed, küllap läheb mul seda ka vaja kuskil.
Salt Lake city's nägime päikesetõusu, mis oli ilus. Kõik lennud olid deltaga. Kahjuks pidime Salt Lake City's oma järgmist lendu veidi kauem ootama, kuna nad pidin lennukil rehvi või kummi vahetama, ei teagi kuidas seda nimetada. Aga lõpuks saime lennukile. Siis istusin akna all ja mu kõrval istus mingi asiaat, japs vist. Aken oli veidi nadis kohas, seega palju ma ei näinudki. Aga sel lennul suutsin veel üleval ka olla ja mahla juua. See eest Oakland-LA lennu magasin täitsa maha. Nii uni oli lihtsalt :) öö jäi jälle vahele, seega keeruline süsteem.
Lõpuks olimegi LA-s, kus Elaine ootas meid ja siis sõitsime hotelli. Saime kohe LA tunde sisse. Ja ainuüksi mõte sellest, et oleme Hollywoodis oli minu arust super. Seega hotelli jõudes avastasime, et tuba on täitsa nunnu ja bassein ka olemas, seega kõik oli super. Aga ülejäänud siis uues postituses.
.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar