Mõni aeg tagasi saime aru, et me kõik kolm oleme neitsitäthkujust ehk siis Mina-Elise, Brit ja Triin. Meil kõigil on suhteliselt järjest sünnipäev ka.
Minul on 25.august
Britul on 28.august
Triinul on 07.september
Seega oli kokku kolm neitsitüdrukut, kes otsustasid vallutama minna Koko headi. Ma ei jäta ka mainimata, et ideealgataja oli Brit, kes hiljem mainis mitmeid kordi, miks ma küll pidin siia tulema, miks ma ei jäänud koju jne.
Aga tagasi algusesse siis. Leppisime eelneval päeval kokku, et lähme matkama Koko headile, kuna Stairway to Heaveni kõrval ei tundu enam ükski matk ületamatu. Läbida 4000 trepiasted ja siis veel kenasti elus olla on suur saavutus. Seega arvasime, et see Koko head ei saa ju midagi hullemat olla. Pidin kell 9 Seaside'il olema ja siis sai alguse meie matk. Hommikul ärkasin 8 paiku, kuna panin äratuse 8ks ja ime, mis ime mul ei vajunudki peale kellea silmad kinni nagu tavaliselt. Mulle ju meeldib tavaliselt seda aega venitada ja venitada, aga mitte see kord. Seega ajasin end püsti panin riidesse, võtsin suure pudeli vett ja sammusin Seaside'i poole. Kuigi järjekordselt mu tossud otsustasid mu jalgu hõõruda, kuigi panin ka plaastrid, seega käia oli veidi paha. Aga elasin üle.
Jõudes Seaside'ile nägin kohe ka Briti ja Triinut, seega läksime edasi bussika. Ootasime bussi nr 23 ja kui ta kohale jõudis siis küsisime, kas saame selle bussiga sinna ja ta ütles, et saab küll. Istusime siis peale, bussi tahapinkidesse, sest mulle ei meeldi ees istuda. Istusime siis sinna ja laiasime algul, kuid lõpuks hakkas bussi ka rahvast kogunema. Kuna Brit ja Triin olid jube unised, siis panin muusika tööle ja kuulasin seda. Lõpuks tuli üks pere bussi, oletan, et olid sakslased. Vanem perepoeg istus mu kõrvale ja noorem siis pm mu vastu ja oli Like a boss :D Bussijuht lubas öelda, mil me kohal, siis ta oli öelnud, et järgmises peatuses peame maha minema, aga tuli välja, et selles samas, kus ta hetkel peatus.
Tulime siis maha ja hakkasime otsima teed Koko headini. Tegelikult mäge nägime, aga see oli elamute ja kooli taga, seega tee sinna polnudki nii väga lühike. Kõndisime algul nö pilude järgi, aga tood jäid seisma vahepeal ja siis uurisime ühelt kohalikult, kes ütles kuhu minna vaja. Lõpuks oli mäge pm otse ees, aga seal oli miljon väravat, seega pidime leidma veel tee. Kaks inimest uurisid, kas lähme sinna ja juhatasid meile teed nii armas neist.
Lõpuks olime mäe jalamil ja vaatasime ülesse ja mõtlesime, et ei tundugi nii hull. Aga kuna õues oli julm päike, siis palavus tegi oma töö. Veidi raske oli. Tee peal oli palju inimesi, mõne jaoks oli see nagu trenn. Brit kohe alguses ütles, et kurat mis mul arus oli, et siia tuli ja siis ta ütles, et kõnnin nats ülesse ja näen ka piisavalt, et rohkemat pole tal vaja. Triin tõmbas meist kohe ette, ma olin keskel ja Brit oli viimane. Terve tee ülesse tegi palju peatusi ja samal ajal jõin ja tegin pilte, Brit tegi pm sama. Triin tegi vaid peatusi ja tormas ülesse. Minu ajaks oli kuskil 38 minutit, läbisin selle ajaga 1.1 km. Ma rahul. Triinul läks aega kuskil 30 minutit v veidi vähem. Britul võttis aega kuskil 1h 15 minutit pole sugugi maha. Küll ta siis kirus kõike kui ülesse tubli, aga minu arust on ta väga tubli, et ta ei jätnud pooleli, kuna palavus oli tappev. Ma vahepeal isegi tundsin, kuidas mind tõmbab hoopis allapoole ja tasakaal oli kadumas. Julm igatahes. Aga mägi sai vallutatud ja tipust avanes imeline vaade.
Brit suutis muidugi terve tee meile oma vahvaid nalju ka teha, kui küsisin miskit, et tahad veel ülesse minna, siis ta vastas väga tahan kohe väga. Muidugi ega ka Triin alla ei jäänud oma naljadega, ta mainis, et piludel on mingi oma rahvussamm xD. Brit veel ütles, et kurat isegi need pilud panid meist ette julm. Mäkke ronides paljud inimesed tulid vastu ja tervitasid sind, see oli nii tore. Mingi 10-15 enne tippu ühed mehed küsisid mult, kas lähen ikka tippu ära ja ma vastasin, et muidugi. Nad ütlesid, et olid pool tundi tagasi ka seal ja mõtlesid, et kas jõuavad ikka sinna, kuna viimane lõik on kõige nõmedam, aga ma sain selle tehtud. Brit jooksis selle viimase lõigu ülesse. Isegi ma ei suutnud. Kuigi ma kõndisin ülesse, siis pks noormees oli mul pm taga ja ma ütlesin, et mine mööda ta mingi ei ma puhkan nats. Siis ma panin kuresammul sealt ülesse ja siis ta lõpuks läks must mööda ja siis jälle minna möödusin tast ja lõpuks jõudis ta ikka enne mäele, kuna see oli tema ja ta sõbra jaoks nagu trenn.
Mäel olles läksime veel ülesse, et nautida vaadet ja teha pilte. Triinul lasin teha mõned pildid, kuigi ega ta väga ei viitsinud nii vässu oli. Mul ikka energiat jätkus. Käisin ka Brituga üleval, et pilte teha. Saime jube head pildid ja üks mees tundis Britu Stairway to Heaveni matkalt ära. Milline kokkusattumus. Kaks matka ja samad kohad ja samad ajad, naiss. Tüüp tegi pilti ka Britust. Kõik inimesed rääkisid Brtituga kui ta mäkke läks ja alla tuli. Küllap siis pakkus huvi inimestele. Minuga räägiti ka, aga mul olid prillid ees ja seepärast ei pööranud ma nii palju inimestele tähelepanu.
Sai tehtud palju pilte sellest vaatest Koko Headil :) Igas suunas avanes veidi erinev vaade, aga sellegipoolest oli vaade miljonit väärt. Ühelt poolt nägime mägesid, kui teisalt avanes vapustav vaade merele. Ühel pool oli Hanauma bay ja teisel pool oli Sandy Beach. Meil on ka plaan nüüd vist reedel ka need rannad üle vaadata. Seal üleval puhus mõnusasti tuul ja jahutas meid kenasti maha. Kuna mäkke minnes saime ikka mõnusalt päikest. Lõpetasin matka kiire lõpuspurdiga, kus ma jooksin alla ja see oli nii mõnus. Üks inimene isegi ütles mulle, et woww sinu finišeerimine oli küll vapustav.
Lisaks mõned vahvad tähelepanekud mäelt siis. Esiteks nägin ma mäel üht noorperet, mees ja naine ja lisaks ka sisi kuskil 5-6 kuune laps, kes oli kängurus isa selja peal. Lapsel ei olnud ka mütsi peas, mistõttu tundus minu jaoks see veidi utoopiline, et laps on matkal, kus talle paistab lagi pähe. Minu jaoks tundus see veidi julm lapse mõttes. Loodan, et laps päikesepistet ei saanud. Teiseks nägin seal naist, kel oli kaks koera ja kellega ta tegi trenni joostes mööda Koko Headi ülesse, vahva tegevus ma ütleks. Seal oli ka isa, kellel olid kaksikud tütred kes olid nii 5-6 aastased ja marssisid isaga koos ülesmäkke. Tubli isa, kes paneb noori lapsi juba trenni tegema. Kuna trenni mõttes on Koko Head kindlasti hea valik.
Peale mäge, kui tähtsad pildid olid tehtud suundusime siis bussijaama poole. Tulime tuldud teed. Mul olid jälle jalad rakkus, kuna mu tossud hõõruvad kogu aeg ja mul pole õrna aimugi, miks nad seda teevad :/ Küllap jalad on liiga paistes.
Kõndisime bussijaama ja nägime palju lapsi igal pool, kuna just sellel päeval algas neil taas uus õppeaasta. Jube vara peaks mainima, aga mis teha. Las nad siis õpivad kui peavad. Bussijaamas oletasime, et buss tuleb siis lähiajal nagu meil Eestis bussid käivad ikka vähemalt 15 minuti tagant, aga võta näpust. Ootasime pool tundi polnud ühtki bussi, siis veel 15 minutit ja üks buss tuli, mis sõitis meist mööda ja selle peal oli kirjas please, take the next bus, oii kuidas see küll ajas meid vihale. Jube kuri olin küll ja Brit ja Triin olid ka jube kurjad ja ei mõistnud mis toimub. Siis möödus veel üks buss ja sellel oli kiri Not in service, oii see oli piisk karikasse. Püüdsime hääletada, aga sellest ka kasu polnud. Siis me lamasime mingi tund aega lihtsalt puu all ja päike põletas meid, aga meil polnud ka muud teha, kuna me ei saanud sealt kuidagi muud moodi ära. Ma juba mõtlesin, et jään magama sinna puu alla. Kuna väsimus oli suur. Helistas tööle ja mainisin, et võin tööle hiljaks jääda, eks ma sain sealt nats kiruda jne, aga noh ütlesin, et hiljemalt kuus olen kindlasti tööl. Õnneks jäin vaid 4-5 minutit hiljaks ja see polnud midagi hullu.
Lõpuks tuli siis see buss ja me kasutasime ikka oma transfeeri, millega saime sama piletiga ka tagasi. Bussis ma ikka mõtlesin kogu aeg ei tea kaua ta sõidab ja kas ma ikka jõuan riideid vahetada ja end veits korda seada, kuna algselt oli mul plaanis käia duši all ja süüa, aga kahjuks ei jõudnud ma kumbagi. Tegin kähku korda ja jooksin nö tööle. Tööl olin jube vässu ikka, aga sain hakkama.
Muide veidi nalja, mida Brit siis minu outfitist arvas. Ta ütles mulle, et ma tulin aluspesu matkama ja et ta peab minuga sammu pidama, kuna vastaselt juhul peab ta vaatama mu pool paljast kanni xD. Siis ta ikka terve tee ajas minu pesu teemat, oi kuis meil sai sellega nalja. Brit on küll pealtnäha jube tõsine, aga nalja oskab küll teha. Sellepärast ongi meil alati lõbus.
Õnneks matk sai kenasti läbi. Vett jõin palju ja matka pooleli ei jätnud, mille peale ma algselt küll mõtlesin, kuna veidi ülesse minnes võis juba nii mõndagi näha. Aga ülevalt nägid rohkem ja sai ka uhkust tunda, et sellise kuumusega sai matkatud. Kõik vastutulevad isikut olid niivõrd sõbralikud ja toetavad, et hea meel oli kohe ülesse minna. Seega saan veel ühe matka ära märkida. Just reedel kui North Shore'il olime, siis mõtlesin, et peaks ühe matka veel tegema, aga nüüd see tehtud ja ei teagi kas veel ühte hakkan tegema. Vb käin veel kuskil, aga kindel pole. Varsti peab ju kohvrit kokku pakkima ja minema minema.
PS! Suutsin endale prillid ette päevitada ja lühkarid jalga päevitada, muidugi on ka topi jäljed olemas seega jh punane kui vähk.
Lisaks mõned vahvad tähelepanekud mäelt siis. Esiteks nägin ma mäel üht noorperet, mees ja naine ja lisaks ka sisi kuskil 5-6 kuune laps, kes oli kängurus isa selja peal. Lapsel ei olnud ka mütsi peas, mistõttu tundus minu jaoks see veidi utoopiline, et laps on matkal, kus talle paistab lagi pähe. Minu jaoks tundus see veidi julm lapse mõttes. Loodan, et laps päikesepistet ei saanud. Teiseks nägin seal naist, kel oli kaks koera ja kellega ta tegi trenni joostes mööda Koko Headi ülesse, vahva tegevus ma ütleks. Seal oli ka isa, kellel olid kaksikud tütred kes olid nii 5-6 aastased ja marssisid isaga koos ülesmäkke. Tubli isa, kes paneb noori lapsi juba trenni tegema. Kuna trenni mõttes on Koko Head kindlasti hea valik.
Peale mäge, kui tähtsad pildid olid tehtud suundusime siis bussijaama poole. Tulime tuldud teed. Mul olid jälle jalad rakkus, kuna mu tossud hõõruvad kogu aeg ja mul pole õrna aimugi, miks nad seda teevad :/ Küllap jalad on liiga paistes.
Kõndisime bussijaama ja nägime palju lapsi igal pool, kuna just sellel päeval algas neil taas uus õppeaasta. Jube vara peaks mainima, aga mis teha. Las nad siis õpivad kui peavad. Bussijaamas oletasime, et buss tuleb siis lähiajal nagu meil Eestis bussid käivad ikka vähemalt 15 minuti tagant, aga võta näpust. Ootasime pool tundi polnud ühtki bussi, siis veel 15 minutit ja üks buss tuli, mis sõitis meist mööda ja selle peal oli kirjas please, take the next bus, oii kuidas see küll ajas meid vihale. Jube kuri olin küll ja Brit ja Triin olid ka jube kurjad ja ei mõistnud mis toimub. Siis möödus veel üks buss ja sellel oli kiri Not in service, oii see oli piisk karikasse. Püüdsime hääletada, aga sellest ka kasu polnud. Siis me lamasime mingi tund aega lihtsalt puu all ja päike põletas meid, aga meil polnud ka muud teha, kuna me ei saanud sealt kuidagi muud moodi ära. Ma juba mõtlesin, et jään magama sinna puu alla. Kuna väsimus oli suur. Helistas tööle ja mainisin, et võin tööle hiljaks jääda, eks ma sain sealt nats kiruda jne, aga noh ütlesin, et hiljemalt kuus olen kindlasti tööl. Õnneks jäin vaid 4-5 minutit hiljaks ja see polnud midagi hullu.
Lõpuks tuli siis see buss ja me kasutasime ikka oma transfeeri, millega saime sama piletiga ka tagasi. Bussis ma ikka mõtlesin kogu aeg ei tea kaua ta sõidab ja kas ma ikka jõuan riideid vahetada ja end veits korda seada, kuna algselt oli mul plaanis käia duši all ja süüa, aga kahjuks ei jõudnud ma kumbagi. Tegin kähku korda ja jooksin nö tööle. Tööl olin jube vässu ikka, aga sain hakkama.
Muide veidi nalja, mida Brit siis minu outfitist arvas. Ta ütles mulle, et ma tulin aluspesu matkama ja et ta peab minuga sammu pidama, kuna vastaselt juhul peab ta vaatama mu pool paljast kanni xD. Siis ta ikka terve tee ajas minu pesu teemat, oi kuis meil sai sellega nalja. Brit on küll pealtnäha jube tõsine, aga nalja oskab küll teha. Sellepärast ongi meil alati lõbus.
Õnneks matk sai kenasti läbi. Vett jõin palju ja matka pooleli ei jätnud, mille peale ma algselt küll mõtlesin, kuna veidi ülesse minnes võis juba nii mõndagi näha. Aga ülevalt nägid rohkem ja sai ka uhkust tunda, et sellise kuumusega sai matkatud. Kõik vastutulevad isikut olid niivõrd sõbralikud ja toetavad, et hea meel oli kohe ülesse minna. Seega saan veel ühe matka ära märkida. Just reedel kui North Shore'il olime, siis mõtlesin, et peaks ühe matka veel tegema, aga nüüd see tehtud ja ei teagi kas veel ühte hakkan tegema. Vb käin veel kuskil, aga kindel pole. Varsti peab ju kohvrit kokku pakkima ja minema minema.
PS! Suutsin endale prillid ette päevitada ja lühkarid jalga päevitada, muidugi on ka topi jäljed olemas seega jh punane kui vähk.
 |
| Jäädvustasin ikka ära, et käisime seal. Yes! |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar