Nüüd jälgin iga päev pileteid Stockholmist Tallinna. Urmas tahab tulla laevaga, kuna tahab säästa selle arvelt raha, aga ma tahaks tulla lennukiga, siis jõuan varem koju ja see on mulle ju kõige tähtsam. Mida varem ma oma kullakesi näen, seda parem on :) Uskumatu tegelt, et kaks kuud nagu naksti möödas ja nüüd vaja kenasti koju sammuda. Pm kolmas kuu ka peaaegu läbi. Lennukiga tulles oleks ma juba 22l kodus või siis vähemalt Tallinnas kell 16.45, aga laevaga alles 23ndal ja kell 10 hommikul. Siis me peaks võtma kajuti ja siis me satuks suvakatega kajutisse, kuna ma ei viitsi terve kajuti eest küll maksta, kui vaid 2 inimest ööbib seal, seega see oleks mõttetu. Lennukiga oleks siis mingi 88 euri ja laevaga 40+ transfeer lennujaamast sadamasse, mis on kuskil 40 km, vaja bussi ja rongiga sõita. Seega liiga palju rändamist. Arvan, et väga ei jaksa peale seda pikka reisi LA-st Chicagosse ja sealt siis 9tunnine reis Stockholmi. Lennuk läheb 14.40 Rootsi aja järgi ja lendab mingi 55 minutit, laev läheb 6 õhtul ja jõuab alles järgmine päev kell 10 hommikul. Ema ütles ka, et see rahaline võit ei ole midagi nii suur, seega pole mõtet väga laevaga minna ja Rootsis seigelda. Olen ise samal arvamusel. Vähemalt on see otselend ja Estonian Airiga vast või SAS-iga ei teagi. Aga arvan, et peab lennuki kasuks otsustama, siis on kindel, et ma ei pea kuskil seiklema hakkama ja saan varem koju oma kullakeste juurde. Me jõuame Stockholmi hommikul kella 7 paiku, seega peaks seal pea kella kaheni passima ja ootama lendu, mis teeb siis 7h, aga pole hullu. Laevani peab veel kauem ootama, seega vahet väga pole. Oleks lend Soomeni läinud, oleks ma sealt küll laevaga tulnud, kuna sealne sõit vaid 2h, aga Rootsist kuskil 16h.
Seega jääb vast lennuk. Mul vahel tundub, et mul jääb ajast puudu. Mu tuttav LA-s lubas teha meile kava ka, kus käime ja mida külastame. Kuna vaja kõik tähtsad kohad ka Inglite linnas üle vaadata. Arvan, et LA saab lahe olema. Ootan juba põnevusega. Lubasin siin mõnele ka sünnaks kaardi saata, seega peab nendega kontakti hoidma. Jori ütles mulle, et olen paha, et ära lähen, aga muud valikut ju mul kahjuks pole. Ütlesin, kes teab äkki tulen üks aasta teile kenasti külla ja siis näeme. Ega nüüd nii vaadates ei tundu see Hawaii nii kaugel ka olevat. Sam ütles, et ta pole kunagi Euroopas käinud, seega on tal jällegi hea põhjus Euroopasse tulla :) Arvan, et maailm on nii väike, et siis pole miskit rasket. Tuleb lihtsalt leida võimalusi ja kõik paraneb ja tuleb nii välja kuidas vaja.
Mul ka sügiseks mõned plaanid tehtud. Peab hakkama ka Eestis töökogemust koguma, et tulevik oleks paremini kindlustatud. Välismaal töötamine on kindlasti kasulik ja kõik imestavad mu keeleoskuste üle, et kui ma uurin mõnelt kohalikult, mis keeli valdate siis vastuseks on enamasti inglise keel ja veidi havai keelt, kus on vaid 13 tähte minu mäletamist mööda. Ja mina ütlen siis et võin suhelda 5 keeles, mis on üpriski hea märk siis. Tegelikult olen õnnelik, et kohe lapsepõlves sain kaks keelt korraga omandada. Näen ju kuidas teised piinlevad, et vene keelt ei oska, aga küllap ta tuleb kasuks. Isegi siin olen saanud suhelda, mis on klientidele ka naeratuse näole toonud, et keegi ka nende keelt oskab. Muidugi jaapanlased on omamoodi ooper. Nendega võib pool tundi rääkida ilma, et nad aru saaks, mis ma räägin või siis mina jällegi ei mõista neid. Seega nad on ühed rasked juhtumid.
Vahel mulle tundub, et Viivi ja Maša ootavad mind rohkem koju kui keegi teine, aga eile ütles mu õde ka, et armastab mind ja ootab mind juba rutemini koju. Varsti olen kodus vaid 2 nädalat veel ja siis astun üle ukseläve ja kallistan kõiki hästi hästi kõvasti. Mu pisivenna on juba nii suureks kasvanud, et koju jõudes ei tunne äragi teda. Uskumatu ikka, kuidas aeg lendab ja selle aja jooksul muutuvad paljud asjad. Ingel eile isegi uuris mult, kas oleme ikka Kaarliga koos ja ma ütlesin, et muidugi. Ta arvas, võib-olla Kaarel tüdinud ootamast v midagi, aga meie suhe on tugev ja ma tean seda. Ma armastan seda poissi kirjeldamatult palju, et ma ei soovi ealeski temast loobuda. Ta on minu, kuulsite naised Kaarel Saar on vaid minu ja seda elu lõpuni :)
Maša ja Viivi räägivad juba mulle, et tahavad mulle lennujaama vastu tulla ja Viivi ütles, et hakkab vaatama, kes mulle järgi tuleb ja Maša rääkis samal teemal, et palub Mikku mulle järgi tulema. Nii armas ju neist. Kaarli auto on kahjuks hetkel katki, et sellega ei saa keegi mulle järgi tulla. Aga loodan, et saab varsti terveks ja siis saame Kaarliga veidi aega omale võtta ja kuskile minna. Ma vahel mõtlen, et olen juba peaaegu 21, mis tähendab, et peaksin totaalselt mõtlema juba oma tuleviku peale ja selle peale kuidas Kaarliga kokku kolida jne. Kuidas ma küll nii ruttu suureks sain :/:/
Lisan mõned hea tuju lood, mis mu mõtte tööle panid. Laul lõppeb ja mul kohe mõte koos, aga sel ajal kui laul mängib jookseb ka mõte nagu maratoni.
Sai eile ka veits jogurtit söödud, või siis isegi palju. Ostsin endale ühe topsi täie ja sõin ära. Siis tuli Sam ja Dylan andis talle ka ja siis Sam ei söönud kõike ära, kuna ta diabeet ja siis ta väga magusat ei taha. Lõpetasin ka selle. Siis Dylan pani topsi täis Blood Orange'i jogurtit ja siis lisas sinna kummiussikesed:D ja ka ei suutnud ära süüa. Lõpetasin ka selle. Seega too much yogurt :D
Aga tsau siis seniks, varsti olen jälle eetris ja püüan uusi mõtteid jagada teile ja loodan, et teil on ikka põnev mu blogi jälgida. Vahel kirjutan üht postitust mitu päeva, kuna mõte ei jookse õigel ajal ja siis on vaja seda viga parandada. Varsti pean hakkama juba pakkima, seega asjad lähevad kiireks :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar