Nagu kõik teavad on tudengitel alalõpmata palju võimalusi, nendest peab lihtsalt teadlik olema. Kohe kooli algul (2010 sept-okt) pidas üks noormees mind EBS-i trepi lähistel kinni ning hakkas rääkima mulle Southwesternist. Tol hetkel mul ei olnud õrna aimugi, millega see ettevõte tegeleb, kuid pärast mõnda vestlust oli asi selge. Põhimõte oli raamatute müügis, mis mind kohe algul kohe üldse ei köitnud. Ma kartsin, et ma ei saaks sellega hakkama ja teiste kuuldu põhjal kui ka foorumitest lugedes mõistsin, et see ei ole minu jaoks. Ning ma ütlesin selgesõnaliselt, et tuleval suvel ma ei lähe mitte kusalegi. Arvasin, et selle suve pidin ma Eestis veetma ja nii see ka oligi. Enamasti olin küll suve perioodil tööl Tallinki laeval nimega Superstar, aga siiski oli mul piisavalt aega, et isa külastada Ukrainas ja oma sõprade, pere ja kallimaga tegeleda, seega suvi möödus üllatavalt hästi. Sellel sügisel (2011 oktoober) helistas jälle mulle see noormes Southwesternist, kuna ta ütles mulle enesele kindlaks jäädes, et helistab järgmine aasta uuesti ja nii ta just tegi. Ma käisin ilusti vestlusel ära isegi, Viivi oli minuga kaasas, kuna oli koolivaheaeg neil. Kuulasin ilusti jutu ära, huvitav oli see kindlasti aga ma ütlesin talle, et mõtlen. Siis nägin kuskil, Facebookis ma oletan, et tuleb StudenTouri infotund, siis ma mõtlesin, et uurin mis asi see on ning ma olin ka selle kohta varemalt kuulnud. Ning ainuüksi mõtlemine sellest köitis mind väga palju. Kutsusin sõbra Urmase kaasa ja Viivi oli nii kui nii kaasas ja käisimegi ilusti StudenTouri infotunnis, millest rääkis meile Mariliis. Pärast infotundi ma olin loonud endale seisukoha: Ma lähen see suvi Havaile ja miski ei peata mind! Isegi nii pika aja möödudes olen ma oma seisukohal kindel. Mariliis näitas pilte, jutustas palju oma kogemuste põhjal ja see kõik nägi välja nagu üks suur unistus. Võin ausalt öelda, et reaalselt ma pole kunagi unistanud reisist Havaile. See eest oli mul kunagi eriti suur soov või lausa unistus käia Itaalias ning see unistus täitus. Sellepärast võin öelda, et reaalselt usun unistamisse ja ka soovide kui unistuste täitumisse. Kõik see on hetkel peaaegu käega katsutav. Jäänud on vaid mõned kuud ja siis ma lähengi. Sel kevadel tuleb kindlasti veel infotunde või lausa koolitusi, mis õpetavad mind seal hakkama saama. Ega siin väga pikka juttu polegi. Igatahes ma tean, et igapäevaga tuleb Havai mulle üha lähemale, seega varsti läheb kiireks. Kuna aeg lendab, siis ma ei pruugi märgatagi kui juba kotte vaja pakkida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar