Peale naasmist Eestisse olen olnud üpriski väsinud. Pikad lennud ja samas ajavahe muutumine kord ajas edasi kord ajas tagasi. Aga õnneks jõudsin elusalt ja tervelt Eestisse.
Aga peale lennujaamast lahkumist liikusime kohe Ülemistele käisin seal poes. Esimene asi, mis mind rõõmustas oli see, et hinnad olid poes soodsamad ja sain valida kõike seda, mis mulle meeldib. Leib ja kartulisalat, nämmm. Sellest tundsin ikka väga puudust. Kuigi olin üpriski vähe maganud, siis siiski ütlesin emale las ma sõidan ise koju. Pool teed sõitis siis ema ja siis istusin mina rooli. Ma tegelikult lausa tundsin puudust autoga sõitmisest või siis noh juhtimisest, kuna Hawaiil olin tol hetkel 20 ja mul polnud õigust rentida autot ja seda juhtida. Seal oli piirmäärakas 21. Seega oli mul palju keelde sellega. Aga noh autot me ikka rentisime, et trippidel käia, aga siis oli meil juhiks Brit, kel oli nii kogemusi automaatkäigukasti kui ka vanust oli piisavalt. Seega jäi minu suvi pigem kaasõitja rolli täitma kui juhti. Aga see selleks. Koju sõitsin kenasti ja isegi mu väsimus ei löönud välja.
Koju jõudes siis hakkasin asju kohe lahti pakkima, kuna kõik pisemad ja suuremad tahtsid teada, mis ma neile tõin. Pisivenna tuli ka kohe mind kallistama ja musitama kui mind lennujaamas nägi. Georgi(vend) ja Danielea(õde) olid ka kohe platsis ja pärisid miljon asja, mis, kus ja kuidas? Ma vaid jõudsingi vastata küsimustele. Lõpuks oli mu kaks kohvrit mingil määral lahti pakitud, et kingitused said üle antud. Õde-vennad olid õnnelikud, õele tõin ju Hello Kitty sussid ja siis oli tal kohe naeratus kõrvuni. Samas tõin ka palju komme, mis neile nii väga meeldisid. Seega need läksid kähku käiku, Muidugi Georgi küsis, miks ma nii vähe asju tõin kuigi tõin niigi piisavalt. Sest mul oli niigi kaks kohvrit, mis tähendab, et mul oli niigi juba ülekaal teise kohvri näol. Seega tõin nii palju kui sain. Ega see loodetavasti mu viimane reis USA-sse polnud.
Selle õhtu lõpuks olin meeletult väsinud. Jõudsin ka Kaarli enne ära näha. Aga kahjuks kaua ma temaga suhelda ei saanud, kuna ta tuli küll minu juurde, aga ma vajusin kähku ära, st jäin magama. Uni oli meeletu. Üks päev isegi olin elutoas ja vaatasin oma arust telekat, siis tuli Kaarel ka minu poole ja mina juba magasin, siis ta tuli äratas mu üles ja ütles mulle "Kallis tule nüüd oma tuppa magama!" Kui ma poleks üles ärganud, oleks ta vist mu sülle võtnud, kuna see oli tal tegelikult plaanis. Ja ka kolmas päev peale naasmist jäin ka jube vara magama, seega pm me küll Kaarliga magasime ühes voodis, aga sellegi poolest väga ei näinud. Seega ligi kuu aega olin kogu aeg jube väsinud.
Mõni päev peale naasmist oli mul ka sünnipäev, siis sain oma tädi ja vanavanemaega kokku, et ka neile kingid üle anda ja siis rääkida oma reisist ja kogemustest. Igatahes oli vanaema esimene küsimus, et "kas sa siis tagasi tahad ka minna ? Otsid töö ja saad paremad võimalused. See pani mind lausa naerma, kuid samas andis ka mulle uusi ideid. Sellest hetkest alates, mil tagasi tulen olen hakanud väga palju mõtlema oma tuleviku peale, et mis saab siis kui kool on läbi. Eks ole näha, mis saab.
Aeg-ajalt ikka mõtlen nendele toredatele hetkedele Hawaii ja LA-s, seal sai ikka palju huvitavat näha ja samas ka kogeda. Kindlasti tahan ka üks päev Hawaiile jälle minna, et kõik oma sõbrad üle vaadata. Senimaani on Hawaii kõige ilusam koht, kus ma käinud oled. Seega oli kindlasti see mu elu parim otsus. Olgugi, et oli nii raskeid hetki kui ka muresid, aga me suutsime kõigest üle olla ja see aitas mul end tõestada.
Seega seniks on jälle kõik. Kui jälle miskit meenub, siis kindlasti veel kirjutan. Mainin ära, et ka see pole veel kõik!
Aga peale lennujaamast lahkumist liikusime kohe Ülemistele käisin seal poes. Esimene asi, mis mind rõõmustas oli see, et hinnad olid poes soodsamad ja sain valida kõike seda, mis mulle meeldib. Leib ja kartulisalat, nämmm. Sellest tundsin ikka väga puudust. Kuigi olin üpriski vähe maganud, siis siiski ütlesin emale las ma sõidan ise koju. Pool teed sõitis siis ema ja siis istusin mina rooli. Ma tegelikult lausa tundsin puudust autoga sõitmisest või siis noh juhtimisest, kuna Hawaiil olin tol hetkel 20 ja mul polnud õigust rentida autot ja seda juhtida. Seal oli piirmäärakas 21. Seega oli mul palju keelde sellega. Aga noh autot me ikka rentisime, et trippidel käia, aga siis oli meil juhiks Brit, kel oli nii kogemusi automaatkäigukasti kui ka vanust oli piisavalt. Seega jäi minu suvi pigem kaasõitja rolli täitma kui juhti. Aga see selleks. Koju sõitsin kenasti ja isegi mu väsimus ei löönud välja.
Koju jõudes siis hakkasin asju kohe lahti pakkima, kuna kõik pisemad ja suuremad tahtsid teada, mis ma neile tõin. Pisivenna tuli ka kohe mind kallistama ja musitama kui mind lennujaamas nägi. Georgi(vend) ja Danielea(õde) olid ka kohe platsis ja pärisid miljon asja, mis, kus ja kuidas? Ma vaid jõudsingi vastata küsimustele. Lõpuks oli mu kaks kohvrit mingil määral lahti pakitud, et kingitused said üle antud. Õde-vennad olid õnnelikud, õele tõin ju Hello Kitty sussid ja siis oli tal kohe naeratus kõrvuni. Samas tõin ka palju komme, mis neile nii väga meeldisid. Seega need läksid kähku käiku, Muidugi Georgi küsis, miks ma nii vähe asju tõin kuigi tõin niigi piisavalt. Sest mul oli niigi kaks kohvrit, mis tähendab, et mul oli niigi juba ülekaal teise kohvri näol. Seega tõin nii palju kui sain. Ega see loodetavasti mu viimane reis USA-sse polnud.
Selle õhtu lõpuks olin meeletult väsinud. Jõudsin ka Kaarli enne ära näha. Aga kahjuks kaua ma temaga suhelda ei saanud, kuna ta tuli küll minu juurde, aga ma vajusin kähku ära, st jäin magama. Uni oli meeletu. Üks päev isegi olin elutoas ja vaatasin oma arust telekat, siis tuli Kaarel ka minu poole ja mina juba magasin, siis ta tuli äratas mu üles ja ütles mulle "Kallis tule nüüd oma tuppa magama!" Kui ma poleks üles ärganud, oleks ta vist mu sülle võtnud, kuna see oli tal tegelikult plaanis. Ja ka kolmas päev peale naasmist jäin ka jube vara magama, seega pm me küll Kaarliga magasime ühes voodis, aga sellegi poolest väga ei näinud. Seega ligi kuu aega olin kogu aeg jube väsinud.
Mõni päev peale naasmist oli mul ka sünnipäev, siis sain oma tädi ja vanavanemaega kokku, et ka neile kingid üle anda ja siis rääkida oma reisist ja kogemustest. Igatahes oli vanaema esimene küsimus, et "kas sa siis tagasi tahad ka minna ? Otsid töö ja saad paremad võimalused. See pani mind lausa naerma, kuid samas andis ka mulle uusi ideid. Sellest hetkest alates, mil tagasi tulen olen hakanud väga palju mõtlema oma tuleviku peale, et mis saab siis kui kool on läbi. Eks ole näha, mis saab.
Aeg-ajalt ikka mõtlen nendele toredatele hetkedele Hawaii ja LA-s, seal sai ikka palju huvitavat näha ja samas ka kogeda. Kindlasti tahan ka üks päev Hawaiile jälle minna, et kõik oma sõbrad üle vaadata. Senimaani on Hawaii kõige ilusam koht, kus ma käinud oled. Seega oli kindlasti see mu elu parim otsus. Olgugi, et oli nii raskeid hetki kui ka muresid, aga me suutsime kõigest üle olla ja see aitas mul end tõestada.
Seega seniks on jälle kõik. Kui jälle miskit meenub, siis kindlasti veel kirjutan. Mainin ära, et ka see pole veel kõik!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar