Luuletamine

Täna andis mu õde mulle inspiratsiooni uue sissekande jaoks. Nimelt pidi ta oma koduse ülesande raames kirjutama luuletuse, muistendi või hoopis muinasjutu. Mu õe valikuks osutus luuletamine, mis tuli 9-aastase tüdruku kohta isegi päris hästi välja. Kirjutan ka kohe Teile oma õe Daniela koostatud luuletuse, mis lõi mind kohati pahviks, kuna mu õel on hea fantaasia ning noorel neiul on ka kunstiannet, seega illustreeris ta oma luuletust.

                    

Päeval ja Öösel

Päeval on udune taevas

ema aias lund kaevas.

Aga öösel oli äike

aknast paistis ilus läige.

Päeval oli meil vikerkaar, 

öösel oli meil silmapaar.

Öösel taevas on tähed,

vahel palju, vahel vähe.

Päeval paistab ilus päike, 

vahel suur, vahel väike.

Praegu on õues külm ja lumi, 

tuleks rutem juba suvi.

Daniela

Täna oma õe luuletust lugedes meenus mulle, et kirjutasin ise ka ühe luuletuse, mis sobib minu blogiga hästi kokku. Luuletuses kajastub reisimine kui ka sõbrad. Sellepärast otsisin täna selle luuletuse ka ülesse, kuigi ta oli mul veel meeles. Mäletan, et see luuletus pälvis minu eesti keele õpetaja suure huvi, mis oli muidugi minu jaoks suur au. Aga luuletus on lihtne ja mitte just väga pikk. Aga mulle meeldib see luuletus, kuigi ma ei ole just eriti suur poeet või kirjanik. Amatöör.

                

Vahel ma unistan

Vahel ma unistan võita

miljonit, et sõita

välismaale puhkama,

uusi sõpru kohtama.

Unistan, et reisil olles

kuldsed liivaterad ümbritsevad mind.

Pärast reisi koju tulles,

oskan ümber veenda sind,

et maailm on suur ja lai

ning soojal maal teeb päike pai.

Kui nüüd reisile lähed Sina,

siis Su muljeid ootan mina.

Loodan, et leiad sõpru häid 

ning ei unusta neid, kes kodumaale jäid.

Mõtlesin, et vahelduseks paneks oma pilte ka. Need pildid on tehtud Ukrainas Musta mere ääres umbes kell 8 hommikul, kui rand on puhas ja meri vaikne. Ja enamasti sel ajal ei ole ka inimesi rannas, kuid erandlikult on rannas inimesed, kes võtavad ette hommikuse jalutuskäigu või siis nagu meie tegime hoopis pilte.

Aga vaid mõned kuud veel ja siis lisan ma juba teile mõne pildi, kus ma lösutab hoopis mõnes Havai saare rannas ja võtan päikest kohutavalt kenas kohas. Aga sinna on kahjuks veel siiski aega. Nagu öeldakse, kes kannatab see kaua elab. Küllap see siis nii ongi.

Kuigi kahjuks senimaani pole ma seda miljonit võitnud, on mul suur lootus olla reisil, kus kuldsed liivaterad ümbritsevad mind. Ning ma olen samuti kindel ka selles, et kohtan seal palju uusi inimesi ja kindlasti saan ma ka lisaks tööle seal puhata, möllata ja chillida :)