Lennud koduni

Esmalt vabandan, et ma pole pikka aega suutnud siia midagi kirjutada. Olen veidi laisk olnud ja samas pole mul ka nii palju aega olnud. Aga see selleks. Püüan siis tasapisi kõike jälle meenutada, et siia kirja saada. Tegelt on mu blogisse ikka veel mitmeid postitusi vaja teha, enne kui ära lõpetan sellega. Seega ärge arvake, et see nüüd viimaseks postituseks jääb :)

Igatahes lend SAS-iga oli väga mõnus, et lennu teine pool möödus juba nii ruttu, et ma isegi ei märganud, et on aeg maandumiseks.  Aga enamus ajast olid vist mul silmad kinni ja ma nö magasin. Urmas ka. Tegelikult kui päris aus olla, siis suht kõik magasid lennukis. Vähesed vaatasid filme või veel midagi. Õnneks kõigil olid ka kõrvaklapid seega ei häirinud mind kellegi muusika kuulamine ega ka filmi vaatamine. Kõik oli tore. Aga jh teenindajate või kui siis täpsem olla stuuardesside solidaarsus ja viisakus oli ikkagi laitmatu, aga nende suur tahe suhelda vaid rootsi keeles oli ka üks nende kangekaelsuse tõestusi. Seega väga lihtsalt midagi küsides, võisid ikka saada vastuseks rootsi keelse fraasi, kuigi ma isegi sain aru, küllap siis kehakeel reetis, aga ikkagi. 

Aeg lähenes maandumisele ja kõik inimesed hakkasid tasapisi lennukis sabistama. Lõpuks olimegi kenasti peale peaaegu 9 tunnist lendu kenasti Stockholmi maandunud. Sel ajal lahutas mind Eestist vaid üks lend, kuid samas ka mitu tundi. Kuna me jõudsime Stockholmi veidi enne 8 ja meie lend läks alles 14.30. Seega oli meil ees 6h mõttepaus. Ma haarasin lennukis kaasa ka SAS'i pleedi, mõtlesin, et ehk peaksin ma neid koguma hakkama. Võtsin ka Deltalt pleedi kaasa, kuna nende lennukis oli tõesti külm ja ka väljudes oli jahe. 

Lõpuks kui lennult saime maha  nägime, et oleme Euroopas kuidagi see inimeste suhtumine ja väljanägemine  oli nii eurooplaslik. Muidugi kohtasime lennujaamas ka mõnd välismaalast nagu USA-kaid, aga siiski oli rahvas rahulik, keegi sinuga lampi juttu rääkima ei tulnud ja su vastu huvi ei tundnud nagu USA-s. Küllap hakkan nendest asjadest siin puudust tundma. Mulle meeldis see suurepärane sotsialiseerumine ja jutlemine inimestega. Ma olen omamoodi jutukas inimene.

Enamasti pidime me Stocki lennujaamas igavusse surema, kuna lennuni oli nii palju aega ja varakult check-in'ida ka ei saanud nagu USA-s, mis oli muidugi nõme. Me olime juba harjunud, et saame check-in'ida ikka varakult, aga Euroopas on vist ikka 2h enne lendu. Urmas oli nats mu arvutis, kuigi mu ekraan oli ikka julmalt puru. Uurisin veel ülekaalu kohta, kuna mul oli kaks kohvrit olin kindel, et pean selle eest maksma. Kohalikud väga ei teadnud. Tahtsid mind saata igale poole uurima jne. Lõpuks saime selle asjaga asjad klaariks ja pidin siis 45 euri maksma. Kaardiga ma maksta ei saanud, kuna neil polnud Estonian Air'iga mingit sellealast kokkulepet, seega läksin SEB valuutavahetusse ja maksin seal dollarites, kuna ka neil kaardiga maksta ei saanud ja raha ma välja võtta ei tahtnud, kuna mul polnud neid Rootsi kroone vaja. Seega andsin siis dollarites. Mingi 60 doltsi vist läks. Lõpuks sai selle asjaga asjad korda ja siis saime lõpuks minna turvaväravate poole. Muideks seal see kord ei saanudki self-check- in'i teha :/

Lõpuks olime siis turvaväravte küüsis, kus hakati meile jällegi selle rummipudeliga külge, aga õnneks rääkisime neile selle targa jutu ära ja nad said ka kinnitust, et see asi on õige ja meie pudel reisis meiega kenasti kaasa. Siis vaatasime ringi ka tax free poes ja ma ostsin sealt pisivennale kommikoti konnaga ja õele ja  suuremale vennale ka komme. Seega nad said ikka suures koguses magusat. Jõudsime siis ooteruumi, et lennukit oodata ja nagu ma enne olin jõudnud Urmasele mainida, siis Estonian Air ei suuda kunagi õigel ajal alustada pardaleminekuga, siis nii oli ka see kord. Ootasime üpriski kaua, siis nad möllasid lennukiga seal midagi. Aeg möödus ja me üha ootasime. Lõpuks saime siis piletikontrollist läbi ja läksime õue, kuna lennuk oli väike ja siis ootasime järjekorda, et saada kenasti lennukile. PS! õues oli külm ja me ikka pidime ootama :/:/::/:/ Aga õnneks saime ka lennukisse lõpuks. Aega nõudis, aga asja sai.

Lennukis pakuti vett, mahla juua. Ma võtsin vett ja jõin veidi. Lend oli lühike kuskil 50 minutit kui sedagi, seega see nägi välja nagu me oleks korraks õhku tõusnud ja kohe maandunud. Aga pm nii ta oligi. Urmas tahtis mulle midagi näidata ja siis ma liikusin akna poole ja läksin kogemata vastu ühele nupule, mille peale kohe stuuard minu juurde kappas. Ma siis ehmatasin ja ütlesin, et kogemata vajutasin, Ta siis ütles, et lülita siis välja ka. Ma muidugi naersin selle naljaka situatsiooni üle, aga noh asi peab ju lõbus olemas.

Oligi aeg nii kaugel, et lennuk oli maandumas ja meil oli aeg lennukis maha minna ja kotid võtta. Vähemalt meil Eestis ei pea pakikäru eest maksma nagu mujal USA-s ja Rootsis. Sain oma kohvrid ruttu kätte ja siis ma ruttasin välja. Algselt ei leidnud oma pereliikmeid, aga siis ühtäkki nägin ema ja venda ja mul pisarakraanid olidki valla. Ema suutis veel pildi teha. Mul oli vastas ema, vend Viktor, Viivi, Maša ja Katja. Küll ma olin õnnelik. Katja tõi mulle raffaello komme ja Maša tõi mulle lillekimbu. Jube armas ikka. Ja nii ma jõudsingi Eestisse. Õnnelikult ja probleemivabalt.