Lennud koduni

Esmalt vabandan, et ma pole pikka aega suutnud siia midagi kirjutada. Olen veidi laisk olnud ja samas pole mul ka nii palju aega olnud. Aga see selleks. Püüan siis tasapisi kõike jälle meenutada, et siia kirja saada. Tegelt on mu blogisse ikka veel mitmeid postitusi vaja teha, enne kui ära lõpetan sellega. Seega ärge arvake, et see nüüd viimaseks postituseks jääb :)

Igatahes lend SAS-iga oli väga mõnus, et lennu teine pool möödus juba nii ruttu, et ma isegi ei märganud, et on aeg maandumiseks.  Aga enamus ajast olid vist mul silmad kinni ja ma nö magasin. Urmas ka. Tegelikult kui päris aus olla, siis suht kõik magasid lennukis. Vähesed vaatasid filme või veel midagi. Õnneks kõigil olid ka kõrvaklapid seega ei häirinud mind kellegi muusika kuulamine ega ka filmi vaatamine. Kõik oli tore. Aga jh teenindajate või kui siis täpsem olla stuuardesside solidaarsus ja viisakus oli ikkagi laitmatu, aga nende suur tahe suhelda vaid rootsi keeles oli ka üks nende kangekaelsuse tõestusi. Seega väga lihtsalt midagi küsides, võisid ikka saada vastuseks rootsi keelse fraasi, kuigi ma isegi sain aru, küllap siis kehakeel reetis, aga ikkagi. 

Aeg lähenes maandumisele ja kõik inimesed hakkasid tasapisi lennukis sabistama. Lõpuks olimegi kenasti peale peaaegu 9 tunnist lendu kenasti Stockholmi maandunud. Sel ajal lahutas mind Eestist vaid üks lend, kuid samas ka mitu tundi. Kuna me jõudsime Stockholmi veidi enne 8 ja meie lend läks alles 14.30. Seega oli meil ees 6h mõttepaus. Ma haarasin lennukis kaasa ka SAS'i pleedi, mõtlesin, et ehk peaksin ma neid koguma hakkama. Võtsin ka Deltalt pleedi kaasa, kuna nende lennukis oli tõesti külm ja ka väljudes oli jahe. 

Lõpuks kui lennult saime maha  nägime, et oleme Euroopas kuidagi see inimeste suhtumine ja väljanägemine  oli nii eurooplaslik. Muidugi kohtasime lennujaamas ka mõnd välismaalast nagu USA-kaid, aga siiski oli rahvas rahulik, keegi sinuga lampi juttu rääkima ei tulnud ja su vastu huvi ei tundnud nagu USA-s. Küllap hakkan nendest asjadest siin puudust tundma. Mulle meeldis see suurepärane sotsialiseerumine ja jutlemine inimestega. Ma olen omamoodi jutukas inimene.

Enamasti pidime me Stocki lennujaamas igavusse surema, kuna lennuni oli nii palju aega ja varakult check-in'ida ka ei saanud nagu USA-s, mis oli muidugi nõme. Me olime juba harjunud, et saame check-in'ida ikka varakult, aga Euroopas on vist ikka 2h enne lendu. Urmas oli nats mu arvutis, kuigi mu ekraan oli ikka julmalt puru. Uurisin veel ülekaalu kohta, kuna mul oli kaks kohvrit olin kindel, et pean selle eest maksma. Kohalikud väga ei teadnud. Tahtsid mind saata igale poole uurima jne. Lõpuks saime selle asjaga asjad klaariks ja pidin siis 45 euri maksma. Kaardiga ma maksta ei saanud, kuna neil polnud Estonian Air'iga mingit sellealast kokkulepet, seega läksin SEB valuutavahetusse ja maksin seal dollarites, kuna ka neil kaardiga maksta ei saanud ja raha ma välja võtta ei tahtnud, kuna mul polnud neid Rootsi kroone vaja. Seega andsin siis dollarites. Mingi 60 doltsi vist läks. Lõpuks sai selle asjaga asjad korda ja siis saime lõpuks minna turvaväravate poole. Muideks seal see kord ei saanudki self-check- in'i teha :/

Lõpuks olime siis turvaväravte küüsis, kus hakati meile jällegi selle rummipudeliga külge, aga õnneks rääkisime neile selle targa jutu ära ja nad said ka kinnitust, et see asi on õige ja meie pudel reisis meiega kenasti kaasa. Siis vaatasime ringi ka tax free poes ja ma ostsin sealt pisivennale kommikoti konnaga ja õele ja  suuremale vennale ka komme. Seega nad said ikka suures koguses magusat. Jõudsime siis ooteruumi, et lennukit oodata ja nagu ma enne olin jõudnud Urmasele mainida, siis Estonian Air ei suuda kunagi õigel ajal alustada pardaleminekuga, siis nii oli ka see kord. Ootasime üpriski kaua, siis nad möllasid lennukiga seal midagi. Aeg möödus ja me üha ootasime. Lõpuks saime siis piletikontrollist läbi ja läksime õue, kuna lennuk oli väike ja siis ootasime järjekorda, et saada kenasti lennukile. PS! õues oli külm ja me ikka pidime ootama :/:/::/:/ Aga õnneks saime ka lennukisse lõpuks. Aega nõudis, aga asja sai.

Lennukis pakuti vett, mahla juua. Ma võtsin vett ja jõin veidi. Lend oli lühike kuskil 50 minutit kui sedagi, seega see nägi välja nagu me oleks korraks õhku tõusnud ja kohe maandunud. Aga pm nii ta oligi. Urmas tahtis mulle midagi näidata ja siis ma liikusin akna poole ja läksin kogemata vastu ühele nupule, mille peale kohe stuuard minu juurde kappas. Ma siis ehmatasin ja ütlesin, et kogemata vajutasin, Ta siis ütles, et lülita siis välja ka. Ma muidugi naersin selle naljaka situatsiooni üle, aga noh asi peab ju lõbus olemas.

Oligi aeg nii kaugel, et lennuk oli maandumas ja meil oli aeg lennukis maha minna ja kotid võtta. Vähemalt meil Eestis ei pea pakikäru eest maksma nagu mujal USA-s ja Rootsis. Sain oma kohvrid ruttu kätte ja siis ma ruttasin välja. Algselt ei leidnud oma pereliikmeid, aga siis ühtäkki nägin ema ja venda ja mul pisarakraanid olidki valla. Ema suutis veel pildi teha. Mul oli vastas ema, vend Viktor, Viivi, Maša ja Katja. Küll ma olin õnnelik. Katja tõi mulle raffaello komme ja Maša tõi mulle lillekimbu. Jube armas ikka. Ja nii ma jõudsingi Eestisse. Õnnelikult ja probleemivabalt. 

Pildid lendudest Stockholmini :)

Varane sõit lennujaama läbi vingerduste

Lahe auto

Järjekordselt suutsin kohvrisse liiga palju asju panna, et pidin kinnipanemise jaoks lausa ta peale istuma

Viimaseid minuteid Elainega

Chicago lennujaamas lehvis hunnik lippe

Meid Euroopasse viiv lennuk

Neid rööpaid pidi sõitsid väiksed rongid terminalide vahel

Skulptuurid Chicago lennujaamas

Meie toidukord SAS'i peal

Peale söömist siis

Teine toidukord SAS'il

Pilvisus, Rootsi läheneb

Lennud kodu suunas

Selleks, et siis LA-st Tallinnasse saada oli meil vaja üle elada veel 3 lendu. Üks pikk teekond koju. LA-s meie viimane öö möödus üleval olles. Pakkides, puhates, ujudes ja nautides viimaseid tunde seal. Elaine oli ainuke, kes veidi magada sain ja see oli ka enesest mõistetav, kuna ta pidi ju autojuht olema.

Lõpuks oligi aeg nii kaugel, et sättisime autosse. Panime kohvrit pagassi ja istusime ise autosse. Sõit sinna oli pikk ja väsitav, kuid samas polnud see teekond nii pikk ühtegi. Lihtsalt keerutamist oli palju. Eksisime ka veidi ära, kuid lõpuks leidsime õige koha ülesse. Nimelt sõitsime 4nda terminali parklasse, kust edasi juba suundusime terminali. Elaine aitas kotte tassida, nii armas temast. Lõpuks olime siis terminalis ja oli aeg kohvrid ära anda. Ja mis te arvate, miks ma ei saanud jälle kohe oma kohvrit ära antud??? Ja muidugi ülekaalu pärast, ma olen täitsa meister sellel alal ma vaatan. Aga noh õnneks suutsin asjad ümber panna kahe kohvri vahel, et sain oma kaalu minimaalse peale. Muidugi ma imestasin, kuidas kohver jälle nii raske on, kuna oma arust ma ei lisanud sinna enam nii palju asju. Püüdsin pigem teisse kohvrisse sokutada asjad, aga ikka ülekaalu oli mingi 5 kg kuskil. Jube. Lõpuks ma siis istusin kohvri peale, et teda kinni suruda, oli juba liiga pungil :) Aga hakkama sain lõpuks oli ülekaal kilo või pool vaid. 

Siis saatsime kohvrid ära ja saime oma piletid, siis oli aeg jätta hüvasti Elaine'ga, mis oli muidugi kurb. Tore on omada temasugust sõpra USA-s, seega on meil nüüd palju põhjuseid tagasi minemiseks. Kallistasime kõvasti Elaine ja tegime veel paar pilti ja siis oligi aeg minna juba turvakontrolli. Kus pidime jälle jalanõud maha võtma, pusad ja arvutid ja muud asjad lahti pakkima. Ja ise ka turvakontrollist läbi minema. Õnneks see möödus probleemivabalt. 

Edasi siis läksime ülesse ja jäime lendu ootama. Aeg venis julmalt. Lõpuks aga oli aeg ka paras. Pidime küll kaua ootama, aga siiski saime lõpuks kenasti lennukile. Kuigi enne suutsime muidugi külmetada ka. Kuna lennujaamades on enamasti konditsioneerid igal pool. Enne käisin veel kähku poes, et osta mõni suveniir juurde. Poed olid suht sama sisuga mida ka Hollywoodi suveniiripoodides nägime, aga valik oli tohutul hulgal väiksem. Aga sain endale vajalikud asjad kätte, seega oli rahul. 

Läksin siis lennukisse ja kahjuks meil ei õnnestunud Urmasega koos istuda, kuna lennuk oli üpriski täis ja meie vahel istus kaks inimest. Istusime mõlemad keskel. Kui ma lennukisse jõudsin, siis nägin, et minu reas istuvad kaks kutti ja keskmine koht on vaba, mis pidi siis mulle olema. Üks noormees tõusis siis püsti ja lasi mu mööda. Istusin siis kenasti oma kohale oma pleedidega ja mõtlesin endamisi, et jälle seisab mul ees sõit American Airlines'ga, millest eelneval korral ei jäänud just parimat muljet. Kinnitasin turvavöö ja vaatasin ringi. Urmas suht kohe jäi magama või nii. Magas suu lahti hihihiii. Lõpuks hakkas minust vasakul pool istuv noormees muga rääkima küsis midagi ja sealt siis arenes vestlus. Meil oli ka kokkusaatumusi ta oli ka just Hawaiilt tulnud. Nimelt oli ta mereväes Hawaiil Pearl Harbori lähistel. Vanuselt oli ta 22, kuigi ise mõtlesin ehk on vanem, aga eks tänapäeval on üldse vanust pakkuda raske kunagi ei tea kui vana isik võib olla. Aga igatahes kuskil tund meie lennust vestlesime igasugu teemadel. Vahel läks pool juttu kõrvust mööda, kuna ta rääkis vaikselt ja teiseks oli lennukis jube sumin. Muideks nimeks oli tal David ja ta meenutas mulle üht siinset saksa tudengit. David ütles et kui kunagi tagasi peaksin tulema, et siis taga ühendust võtaksin. 

Lõpuks oli meie väsimus meeletu et jäime magama veidiks. Magasime suht lennu lõpuni. Peale maandumist läksime koos välja ja siis jagasin talle oma fb nime ja nüüd oleme ka fb-s suhelnud. Soovis mulle kõike head ja siis algasid minu otsingud Urmase järgi, kuna ta kappas must mööda ja ma pidin siis teda otsima. Helistasin talle. Olime Chicagos ja kuna meie teine lend oli SAS-iga, siis pidime ka end teise terminali toimetama. Lõpuks leidsime üksteist ülesse. Kui ma liikusin sellest terminalist väljapääsu poole siis minu kohal lehvisid kõiksugu riikide lipud, kahjuks Eesti oma ma ei näinud, küllap siis seda seal ei olnud. 

Teise terminali sõitsime nende rongiga ja siis otsisime õige koha ja istusime maha. Ma käisin veel poes ringi. Uurisin sõbrannalt, kas ta tegi rahaks mu viimase palgatšeki ja pani selle mu arvele. Lõpuks sain sellele kinnitust. Siis uurisin, kus asub neil lennujaam. Kuid sain teada, et see on turvaväravate taga, mis tähendas, et pidin uuesti turvaväravaid läbima. Aga ma ei heitnud meelt. Kõndisin siis nö väljapääsu poole kui tuli meelde, et pass ja pilet jäid kotti. Kõndisin jälle tagasi, kuna ilma nendeta poleks ma enam tagasi saanud. Turvamees veel kordas mulle üle, ära unusta passi ja piletit, aga ikka suutsin unustada. Aga lõpuks läksin siis välja ja võtsin raha maha. Pangaautomaat isegi ei võtnud mult lisatasu, mis tegi mu rõõmsaks siiski. Läksin siis uuesti turvaväravate juurde ja võtsin jalanõud ja pusa maha. Aga kahjuks hakkas värav piuksuma. Siis mõtlesin, mis nüüd. Enne läksin sama moodi läbi ja midagi ei juhtunud. Siis kutsuti kohe teine inimene kohale ja ta lasi mu kätelt mingi asjaga üle ja siis ütles, et kõik korras et vahel need turvaväravad eksivad or smth. Njh siis. Igatahes sain siis tagasi. 

Lasin Urmasel osta ühe suure pudeli rummi, mis oli 1.14L ja 13 doltsi, ta ostis endale ka ühe. Algul tahtsin kaks, aga siis mõtlesin ah ühest ka piisab. Me saime pudelid kätte vahetult enne lennukile minnes. Joogid pakendati mingisse kilesse, milles võis neid pudeleid 24h kanda ilma avamata. Kui tavaliselt jooke ei lubata, siis sellisel moel lubatakse. Tore kuulda. 

Lõpuks saime lennukisse ja algaski meie vahva sõit. Sellel lennul istusime kõrvuti. Arvasin algselt, et airbusi tüüpi lennukis on 7 kohta reas, aga tuleb välja, et 8. Me istusime keskmises reas, seega välja me ei näinud, kuna ümberringi olid kõik aknad sulgenud. Üks stuuard küsid mult, kas tulen Hawaiilt ja vastasin jh, kuna mul oli minu kallis lilleke peas. Sealsed teenindajad olid vanemad leedid, kes üldiselt jäid kindlaks oma rootsi keelele. Väga inglise keeles rääkida nad ei tahtnud. 

Saime kenasti kaks korda süüa seal. Esmalt saime teriaki kana riisi ja salatiga ning magustoiduks oli kook ja hiljem oli võileib. Hiljem lisan ka pilte. Enamasti magasime lennukis ja vahepeal sai ka filmi vaadatud, aga ikka jäin magama. Siis Urmas mängis Mahjongi ja ma aitasin kaasa. Vahepeal rääkisime niisama juttu ja jõime veini tähistamaks, et oleme koju suundumas. 

Hiljem jätkan........