Lennud kodu suunas

Selleks, et siis LA-st Tallinnasse saada oli meil vaja üle elada veel 3 lendu. Üks pikk teekond koju. LA-s meie viimane öö möödus üleval olles. Pakkides, puhates, ujudes ja nautides viimaseid tunde seal. Elaine oli ainuke, kes veidi magada sain ja see oli ka enesest mõistetav, kuna ta pidi ju autojuht olema.

Lõpuks oligi aeg nii kaugel, et sättisime autosse. Panime kohvrit pagassi ja istusime ise autosse. Sõit sinna oli pikk ja väsitav, kuid samas polnud see teekond nii pikk ühtegi. Lihtsalt keerutamist oli palju. Eksisime ka veidi ära, kuid lõpuks leidsime õige koha ülesse. Nimelt sõitsime 4nda terminali parklasse, kust edasi juba suundusime terminali. Elaine aitas kotte tassida, nii armas temast. Lõpuks olime siis terminalis ja oli aeg kohvrid ära anda. Ja mis te arvate, miks ma ei saanud jälle kohe oma kohvrit ära antud??? Ja muidugi ülekaalu pärast, ma olen täitsa meister sellel alal ma vaatan. Aga noh õnneks suutsin asjad ümber panna kahe kohvri vahel, et sain oma kaalu minimaalse peale. Muidugi ma imestasin, kuidas kohver jälle nii raske on, kuna oma arust ma ei lisanud sinna enam nii palju asju. Püüdsin pigem teisse kohvrisse sokutada asjad, aga ikka ülekaalu oli mingi 5 kg kuskil. Jube. Lõpuks ma siis istusin kohvri peale, et teda kinni suruda, oli juba liiga pungil :) Aga hakkama sain lõpuks oli ülekaal kilo või pool vaid. 

Siis saatsime kohvrid ära ja saime oma piletid, siis oli aeg jätta hüvasti Elaine'ga, mis oli muidugi kurb. Tore on omada temasugust sõpra USA-s, seega on meil nüüd palju põhjuseid tagasi minemiseks. Kallistasime kõvasti Elaine ja tegime veel paar pilti ja siis oligi aeg minna juba turvakontrolli. Kus pidime jälle jalanõud maha võtma, pusad ja arvutid ja muud asjad lahti pakkima. Ja ise ka turvakontrollist läbi minema. Õnneks see möödus probleemivabalt. 

Edasi siis läksime ülesse ja jäime lendu ootama. Aeg venis julmalt. Lõpuks aga oli aeg ka paras. Pidime küll kaua ootama, aga siiski saime lõpuks kenasti lennukile. Kuigi enne suutsime muidugi külmetada ka. Kuna lennujaamades on enamasti konditsioneerid igal pool. Enne käisin veel kähku poes, et osta mõni suveniir juurde. Poed olid suht sama sisuga mida ka Hollywoodi suveniiripoodides nägime, aga valik oli tohutul hulgal väiksem. Aga sain endale vajalikud asjad kätte, seega oli rahul. 

Läksin siis lennukisse ja kahjuks meil ei õnnestunud Urmasega koos istuda, kuna lennuk oli üpriski täis ja meie vahel istus kaks inimest. Istusime mõlemad keskel. Kui ma lennukisse jõudsin, siis nägin, et minu reas istuvad kaks kutti ja keskmine koht on vaba, mis pidi siis mulle olema. Üks noormees tõusis siis püsti ja lasi mu mööda. Istusin siis kenasti oma kohale oma pleedidega ja mõtlesin endamisi, et jälle seisab mul ees sõit American Airlines'ga, millest eelneval korral ei jäänud just parimat muljet. Kinnitasin turvavöö ja vaatasin ringi. Urmas suht kohe jäi magama või nii. Magas suu lahti hihihiii. Lõpuks hakkas minust vasakul pool istuv noormees muga rääkima küsis midagi ja sealt siis arenes vestlus. Meil oli ka kokkusaatumusi ta oli ka just Hawaiilt tulnud. Nimelt oli ta mereväes Hawaiil Pearl Harbori lähistel. Vanuselt oli ta 22, kuigi ise mõtlesin ehk on vanem, aga eks tänapäeval on üldse vanust pakkuda raske kunagi ei tea kui vana isik võib olla. Aga igatahes kuskil tund meie lennust vestlesime igasugu teemadel. Vahel läks pool juttu kõrvust mööda, kuna ta rääkis vaikselt ja teiseks oli lennukis jube sumin. Muideks nimeks oli tal David ja ta meenutas mulle üht siinset saksa tudengit. David ütles et kui kunagi tagasi peaksin tulema, et siis taga ühendust võtaksin. 

Lõpuks oli meie väsimus meeletu et jäime magama veidiks. Magasime suht lennu lõpuni. Peale maandumist läksime koos välja ja siis jagasin talle oma fb nime ja nüüd oleme ka fb-s suhelnud. Soovis mulle kõike head ja siis algasid minu otsingud Urmase järgi, kuna ta kappas must mööda ja ma pidin siis teda otsima. Helistasin talle. Olime Chicagos ja kuna meie teine lend oli SAS-iga, siis pidime ka end teise terminali toimetama. Lõpuks leidsime üksteist ülesse. Kui ma liikusin sellest terminalist väljapääsu poole siis minu kohal lehvisid kõiksugu riikide lipud, kahjuks Eesti oma ma ei näinud, küllap siis seda seal ei olnud. 

Teise terminali sõitsime nende rongiga ja siis otsisime õige koha ja istusime maha. Ma käisin veel poes ringi. Uurisin sõbrannalt, kas ta tegi rahaks mu viimase palgatšeki ja pani selle mu arvele. Lõpuks sain sellele kinnitust. Siis uurisin, kus asub neil lennujaam. Kuid sain teada, et see on turvaväravate taga, mis tähendas, et pidin uuesti turvaväravaid läbima. Aga ma ei heitnud meelt. Kõndisin siis nö väljapääsu poole kui tuli meelde, et pass ja pilet jäid kotti. Kõndisin jälle tagasi, kuna ilma nendeta poleks ma enam tagasi saanud. Turvamees veel kordas mulle üle, ära unusta passi ja piletit, aga ikka suutsin unustada. Aga lõpuks läksin siis välja ja võtsin raha maha. Pangaautomaat isegi ei võtnud mult lisatasu, mis tegi mu rõõmsaks siiski. Läksin siis uuesti turvaväravate juurde ja võtsin jalanõud ja pusa maha. Aga kahjuks hakkas värav piuksuma. Siis mõtlesin, mis nüüd. Enne läksin sama moodi läbi ja midagi ei juhtunud. Siis kutsuti kohe teine inimene kohale ja ta lasi mu kätelt mingi asjaga üle ja siis ütles, et kõik korras et vahel need turvaväravad eksivad or smth. Njh siis. Igatahes sain siis tagasi. 

Lasin Urmasel osta ühe suure pudeli rummi, mis oli 1.14L ja 13 doltsi, ta ostis endale ka ühe. Algul tahtsin kaks, aga siis mõtlesin ah ühest ka piisab. Me saime pudelid kätte vahetult enne lennukile minnes. Joogid pakendati mingisse kilesse, milles võis neid pudeleid 24h kanda ilma avamata. Kui tavaliselt jooke ei lubata, siis sellisel moel lubatakse. Tore kuulda. 

Lõpuks saime lennukisse ja algaski meie vahva sõit. Sellel lennul istusime kõrvuti. Arvasin algselt, et airbusi tüüpi lennukis on 7 kohta reas, aga tuleb välja, et 8. Me istusime keskmises reas, seega välja me ei näinud, kuna ümberringi olid kõik aknad sulgenud. Üks stuuard küsid mult, kas tulen Hawaiilt ja vastasin jh, kuna mul oli minu kallis lilleke peas. Sealsed teenindajad olid vanemad leedid, kes üldiselt jäid kindlaks oma rootsi keelele. Väga inglise keeles rääkida nad ei tahtnud. 

Saime kenasti kaks korda süüa seal. Esmalt saime teriaki kana riisi ja salatiga ning magustoiduks oli kook ja hiljem oli võileib. Hiljem lisan ka pilte. Enamasti magasime lennukis ja vahepeal sai ka filmi vaadatud, aga ikka jäin magama. Siis Urmas mängis Mahjongi ja ma aitasin kaasa. Vahepeal rääkisime niisama juttu ja jõime veini tähistamaks, et oleme koju suundumas. 

Hiljem jätkan........